hariduse. Vastavalt siis akadeemilise või rakendusliku kõrghariduse või hoopis kutsehariduse, lähtudes oma soovidest. Haridustee jätkamise valikul tuleks arvestada ka riigi tegelikke vajadusi. Toomas Lman ütles hiljutises intervjuus, et õpilased ei arvesta riigi vajadustega. See tähendab, et riigi majanduse struktuur pakub töökohti 50%-le kutsehariduse omandanud inimesele, 25%-le rakendusliku kõrghariduse omandanule ja 25%-le akadeemilise kõrghariduse omandanud isikule. Sellest lähtudes peaksid gümnaasiumi lõpetanud õpilased valima võib-olla soovitud eriala õppimise asemel mingi muu. Selle tulemusena võib näiteks kutseharidus pakkuda tulevikus palju rohkem võimalusi kui kõrgharidus. Liialdamata võib öelda, et haridus on parema elu alus. Stein Skjorshammer on öelnud, et hea elu algab ja halb elu lõppeb haridusega. See on niiöelda hüppelaud parema ning võimalusterohkema elu poole
Teiseks segaduse külvajaks sai 1840. aastatel puhkenud usuvahetus - vene usku minek. Vene preestrid kirjutasid nimesid oma suva järgi üles, tihtilugu muutes nimesid pea tundmatuseni, samuti omandasid mõned täpiliste tähtedega nimed tehnilistel põhjustel äratundmatu kuju: Männik muutus Mjonikuks(Must 2000: 56). Parema elu peale saanud eestlased olid varmad oma nimesid saksastama. Nimi oli seotud inimese sotsiaalse staatusega ja ametis edasijõudnule või hariduse omandanule maakeelne nimi enam ei sobinud. Kooli läks Jaan Rätsep, kooli lõpetas aga juba Johannes Schneider(Must 2000: 57). Aastatel 18531913 toimuski kõige rohkem eestikeelsete nimede saksastamisi. Mõnikord lepiti vana nime täieliku või osalise tõlkimisega, samuti vahetati välja palju loomanimelisi perekonnanimesid(Must 2000:58). 4.Nimede korrastamine ja nimede eestistamise kampaania Eesti Vabariigi sündides selgus, justkui oleks põlisrahvast ainult 60 %, sest vaid niipalju
annaabi.ee 
