ninud ametimeeste peredes võrsusid kirjanduslikud vabadusvõitlejad. Mõisateenijate psühholoo- giliselt raskes keskkonnas, kus tunti ühtviisi nii mõisa- kui ka taluelu, kasvasid poisid, kes panid paberile eesti kirjanduse esimesed vastupanumeeleolud. Kreutzwald sünnitas „Kalevipoja“, mis sünnitas Bornhöhe „Tasuja“, mis sünnitas Vilde „Mahtra sõja“. […] Mõisa usaldusisikute lapsed said oma keskkonnast kaasa soodumuse saksa keele omandami- seks ning seeläbi ka lähetuse maailmakultuuri. Saksa keel oli 19. sajandil midagi enamat kui praegu, üks Euroopa juhtivaid luule ja filosoofia meediume. Mõisateenija poeg tundis parema seltskonna elu ja julges oma unistusi sellega siduda. […] „Tasujas“ väljendus 17-aastase nooruki soov anda Rinaldiinide, Morandiinide ja Abelliinode kõrvale ka üks eesti soost kangelane, kes oskaks nii mõõka vibutada kui ka vanu keeli ja daamide südameid lugeda
miselt motiveeritud (Sepp, 2002; Sepp, 2008). Samuti erinevad nad selles aspektis oluliselt võrdlusgrupina uuritud nn “tavaõpilastest”, kes on (vähe- malt õppimise suhtes) pigem väliselt motiveeritud. On üsna ootuspärane, et andekatel prevaleerib seetõttu ka mõtlemisele suunatud õpistrateegiate (kriitiline mõtlemine, materjali seostamine) kasutus ja võime pingutust reguleerida (“isegi kui mõni aine mulle ei meeldi, teen ma selle omandami- seks palju tööd”) ning planeerida õppe aega ja kohta (Saul, 2006). Nende nähtustega on tihedalt seotud ka enesetõhususe (ehk enese- efektiivsuse) tunne. Enesetõhusus on inimese usk oma suutlikkusse konk- reetse probleemi või ülesandega hakkama saada või saavutada konkreetne eesmärk (Bandura, 1994). Enesetõhususe tunne määrab selle, kas laps on valmis võtma ette mingit ülesannet ja tegema jõupingutusi selle lahenda- miseks
annaabi.ee 
