näkku" (2008) ja geikirjandus: Caspar Trees "Sergo" (2004), Ivar Sild "Tantsiv linn (2007), Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu" (2009), Marek Kahro "Päikeseta paradiis" (2012). 10. Sajandivahetuse sümbolistlik proosa ja maagiline realism ( M. Heinsaar, Paavo Matsin). Teine klassikaline suundumus eesti kirjanduses, nii öelda tuglaslik liin. Tekstiloome lähtekoht on tugev kujutlusvõime, mille alusel luuakse kirjanduslik omamaailm. Fictio luuakse oma kehtestatud reeglite kaudu, nt aegruum, fantastiline realism, ebatavaline realism, nt reaalne ja fantastiline põimuvad. Võimatu muutub võimalikuks, õleloomulik loomulikuks, ebastabiilne reaalsus, fantasy, maagia, müütilisus. Teaduslik mäng fakti ja fiktsiooni piirialadel. Tugev sümboliloome ja allegooriad. Mehis Heinsaar (1973) lühijutud "Vanameeste näppaja", "Rändaja õnn" ja "Ebatavaline ja
Inimene vajab inimeseks olemiseks kultuuri. Kultuur ei tule kaasa verega, selle omandame ja võime kaasa rääkida. Asjad ja tegevused millest kultuur koosneb, on kultuuri tekstid ja praktikad, mida ei saa siiski üksteisest lahutada ja mis on omavahel läbipõimunud. Kõik praktikad vajavad tekste. Kultuur on kollektiivne nähtus, sest tähendused on võimalikud ainult suhtluses, läbi kodeerimise. Teiselt pool on kultuur ka individuaalne, sest iga inimese kultuuriline elamismaailm/omamaailm on erinev, iga üks kokku puutunud erinevate praktikate tekstidega. Kultuuri põhiline ülesanne on tagada meie maailmapildi kognitiivne adekvaatsus. See kuidas maailma kirjeldame ja teistele edasi anname oleks maailma struktuuri toimimisega kooskõlas. Kui keskkond muutub ja me ei saa enam vanade vahenditega hakkama, siis on vaja uusi. See võib olla ka juhul, kui liigume ühest keskkonnast teise ning vajame uusi vahendeid oma kultuurilise keskkonna mõistmiseks. Loeng 2
annaabi.ee 
