Inimene on loomuselt kasuahne ja ühiskonda iseloomustab kõigi võitlus kõigi vastu. Inimese õigused ja vabadused eksisteerivad eelkõige negatiivsetena Loomuõigus ei tähenda normatiivset, s.t käskudest ja keeldudest moodustuvat süsteemi, vaid igaühele esialgset piiramatut vabadust. Igaühel on õigus kõigele ning on igaühe oma asi, kui tõhusalt ta suudab oma piiramatut vabadust ära kasutada iseenese omakasulisteks eesmärkideks. Inimese vabadust saab piirata vaid tema enda nõrkus või teise tugevus. Hobbes ei näe sellist loomulikku vabadust siiski ihaldatava seisundina ja leiab, et inimesel on võimalik sellisest loomulikkusest väljuda. Ühelt poolt sunnib selleks hirm surma ees ,teiseks oma materiaalse heaolu säilitamise vajadus. Loomuõiguse piiramatu pruukimine jõuab millalgi enesehävituseni. Mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid
moodustavat süsteemi, vaid igaühe esialgset piiratamatu vabadust. Igaüks võis sea kasutada suvaliste meelepäraste eesmärkide saavutamiseks, kasutades sealjuures suvalisi vahendeid.. selline vabadus olevat omane ühiskonna algsele, ,,loomulikule" olukorrale [Luts 1997, lk 90]. Selles on igaühel õigus kõigele, koguni teistele inimestele. Samuti igaühe on oma asi, kui tõhusalt ta suudab oma piiratamatu vabadust ära kasutada iseenese omakasulisteks eesmärkides. Ühiskonna loomulikus olukorras olevat loomulik ka teiste tapmine. Inimese sai piirata üksnes tema enese jõu puudus või kellegi teise suurem jõud. Niisiis allusid inimesed üksnes loodusseadustele. Selline loomulik olukord koos kõigi sõjaga kõikide vastu (bellum omnium contra omnes) ei ole sugugi üksnes inimkonna unustussevajunud minema nähtus 8 (Inglismaa kodusõja ajal)
annaabi.ee 
