hakkasid jõudma sakslased, kes kumbki mingist Eesti riigist kuuldagi ei tahtnud. 23. veebruaril õnnestus manifest lõpuks ette lugeda Pärnus ja 24. veebruaril üles kleepida Tallinnas, kus astus kokku ka Vabariigi Valitsus. Elektrijaama ja sadama ümber toimus hajus lahing taanduvate punamadruste ja omakaitse salkade vahel. Viimastega koos tegutsesid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid. Lahingus langes lätlasest omakaitselane staabikapten Janis Muiznieks (Johann Muischneek). Tooma ja Indreku klassivend Kalnieks, kellele kaasa tundsime, olgu viiteks sellele esimesena Eesti Vabariigi eest langenud mehele. Kaunil päikesepaistelisel 25. veebruaril loeti iseseisvusmanifest ette kirikuis ja helistati kelli, koolides toimusid pidulikud aktused. Paraku sisenesid Saksa üksused juba samal päeval Tallinna ja Eesti Vabariigi asutuste tegevus peatati. Nagu Artur Kallaste koos teiste
õige mitmetes võõrastes armeedes ja paljudel kaugetel sõjatandritel, kuid siiski vaid vähesed Prantsuse Võõrleegioni ridades. Järgnevad read on koostatud ühe eesti sõjamahe poolt oma tuttavale saadetud väheste kirjade põhjal aastaist 1947-1948, mil ta viibis Prantsuse võõrleegionärina Indo-Hiinas, kuhu teda saadeti, et vältida venelastele väljaandmist prantslaste poolt. Metsavend ja omakaitselane Endel Lillemaa on Virumaa mehi. Kui Nõukogude Liit anastas 1940. aastal meie kodumaa, töötas sel ajal Endel Kohtla-Jär-ve kaevanduses. Saanud sõprade kaudu õigeaegselt teada oma peatsest arreteerimisest, kadus ta kähku Kohtla-Järvelt ja ühines hiljem ,,Rohelise Malevaga". Ta tegutses metsavennana Virumaa metsades, kust nad tulid 1941. a. suvel teedel liikuvaid punavägede autosid kimbutama ning tegid ka kohalike punaste elu kibedaks. Muu seas
annaabi.ee 
