Tartu Ülikool Referaat Semiootiline nišš Jesper Hoffmeyeri "Biosemiootika" põhjal Töö ülesanne on anda ülevaade Jesper Hoffmeyeri raamatu "Biosemiootika" semiootilist nišši kirjedavast peatükist. Peatükk koosneb kaheteistkümnest alapeatükist, millest loon kokkuvõtvad osad. Teooria omailmadest Hoffmeyer tutvustab Jakob von Uexkülli teooriat omailmast. Omailm on subjekti arusaam maailmast, see koosneb kõigest, mida ta kogeb, ehk tajuilmast ning kõigest, mida ta suudab mõju anda, ehk mõjuilmast. Nagu Baldwingi hiljem, langes Uexküll oma teooriaga valemõistmise ohvriks, tema ideid peeti alusetult liiga vitalistlikeks. Hoffmeyer edastab Uexkülli näite, kuidas üks ja sama objekt võib erinevates omailmades mängida väga erinevaid rolle
ja leib"). Modernismi tulek eesti proosasse Modernismi esiletulek eesti proosas langeb 1960/70. aastate vahetusse. Kontaktid maailmakirjandusega hakkasid 1970. aastatel küll nõrgenema, kuid varem tõlgitud klassikutele lisandusid James Joyce'i, Marcel Proust' jt teosed. Põhimuudatus puudutas teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandus polnud enam tegelikkuse peegel, kirjanikud hakkasid looma pilte mingitest võimalikest maailmadest suveräänsetest omailmadest. Tekstid muutusid kujundlikumaks, sümboli- ja metafoorirohkeks. Üks peamisi vahendeid tekstimaailma ebareaalseks muutmisel oli absurdimaiguline grotesk, nt Arvo Valtoni puhul. Tegelane polnud enam sotsiaalselt determineeritud karakter, vaid psühholoogiline või filosoofiline probleem. Autori ja tegelase suhe muutus kahes vastupidises suunas: nende vahemaa kas vähenes radikaalselt, nii et tegelane muutus autori teisenduseks
annaabi.ee 
