Kalmet oli olemuselt väga hea diplomaat ja läbirääkija. 1928/29 Ruut Tarmo tõi Kalmetile lugeda Hugo Raudsepa Mikumärdit, teised teatrid olid nina kirtsutanud, Kalmet sai aru, et see on erakordselt hea ja pole midagi mõelda, vaid lavale saata. Sellest sai tõeline hitt, mis purustas kõik rekordid. Vaevalt aastaga mängiti 100 etendust – sedalaadi juubel oli eesti teatriajaloos esmakordne. (mängiti ka Riias ja Helsingis (1935) Sellega sai alguse omadramaturgia ja algupärandite lavaletoomine –alguses Hugo Raudsepa uuslooming, hiljem teisigi ja tundmatuid ja ka algajaid. (Tuntud kirjanikud hakkasid teatrile tükke kirjutama. kritiseeriti palju, aga publik võttis omaks ja kiitis) Aga põhiliselt ja massiivselt (nö oma autorit) Tammsaaret, 1939 oma maja avati Tammsaare Juuditiga. Teiseks nö oma või lemmikautoriks oli Luts –nendest kujunes teatri 2 sammast: dramatism ja huumor –mõlemad tabasid rahvuslikku karakteristikat.
või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591). 1970. aastatel kerkis kogu kultuuris esile minevikuhuvi, sh. küsimus nn. juurtest ja aegade seostest. Eestluse teema kajastus teatris koodide, sümbolite ja allegooria kaudu; mitmeid 1970. aastate algupärandeid – Rein Saluri „Kes ma olen?”, Mati Undi „Good-bye, baby”,
annaabi.ee 
