allmaailmas, pääsenud koletiste Skylla ja Charybdise käest ning mööda purjetanud sireenide saarest. Lahke faiaakide rahvas toimetab ta päikesetõusul Ithakale, kus Athena mehe kerjuseks muudab. Seejärel kohtab Odysseus enda poega, ühes kellega tapab ta kõik kosilased ning nende poole üle läinud teenrid. „Odüsseia“ on väga sündmusterohke, ning võrreldes enda eelkäijaga ka palju muinasjutulisem ja olustikul põhinevam. Teoses on esindatud mitmed muinaslugudele omased süžeed. On märgitud, et „Odüsseia” viitab iseenesestmõistetaval viisil „Iliasele”, kuid „Ilias” „Odüsseiale” ei viita. Seetõttu võib öelda, et „Odüsseia“ täidab „Iliases“ tühjaks jäänud lüngad. Kui neid kaht teost omavahel võrrelda, siis „Odüsseia“ on silmnähtavalt rahumeelsem ning selle näol on tegemist pigem seiklus- kui sõjajutuga.
"Suves " omandab Kiir kandvama osa ja satub karikatuursesse valgusesse. "Kapsapää" esietendus 1912 tõi Lutsule noore andeka näitekirjaniku nime. Teoses kujutatud koomilised situatsioonid heidavad valgust peremehe ja popsi vahekordadele külas, miljöö ja elupildid on ehtsad ning tüpiseeriva üldistusjõuga. Humoristlik-vestelist suunda jätkas Luts pool-anekdootlikes ühevaatuselistes naljamängudes "Ärimehed"(1913), "Pärijad"(1913), kus olustikul ja faabulal on etendada põhiline osa. 20-ndail ja 30-ndail aastatel olid Lutsu jutustuste põhitemaatikaks väikekodanlus ja linnaelu pahed, variatsioonid elu vaeslastest, taustaks aguli varjuküljed. Seeriat alustas "Andrese elukäik"(1923). Kehvast vürtspoodniku kodust pärineva peategelase traagika peitub vähenõudlike unistuste täitumises, ideaali- ja tahtejõuetuse kurblooluses. "Andrese elukäigu" teisenditena võib vaadelda jutustusi "Õpilane Valter", "Avasilmi". 1929
Juba kiviajast peale on Eesti alal põimunud eri suundadest lähtunud kultuurimõjud ja eesti rahvakunsti on täheldatud mitmeid väga kaugele laenatud motiive. Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid. Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond ladestanud need välismõjud soomeugrilikule aluspinnale nõnda, et on et on säilitanud eesti rahvakunsti omapärane ilme. Ka baltisakslaste teoseid läbivad narratiivid põhinevad suurel osal Eesti ajalool ja olustikul. Pikka aega, või õigemini suurema osa Eesti ajaloost on kunsti ja kultuuri mõjutanud erinevate maade okupatsioonid. Sellepärast saame päris Eesti kunstist kui rahvuslikust kunstist rääkida alles peale eestlaste vabanemist feodaalsest pärisorjusest ehk perioodist, mis algab Köleri kunstilise tegevusega. Antud essee keskendub Kumu ekspositsiooni ,,pärlitele" Eesti kunstis, mida saaks periodiseerida Köleri tegevusest kuni 1930ndateni. Kuni 19
annaabi.ee 
