Läbimurdeks suurde kirjandusse said lühiromaanid ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967) ja ,,Väike reekviem suupillile" (1968). Lühiromaanides käsitleb ta karjerismi, mugandumist, süütunnet ja kõlbelist allakäiku elu piirsituatsioonides. Vetemaa 1970.-90.aastate proosaloomingut iseloomustavad nimetatud probleemid teisenenud oludes. Teostes domineerib tegelaste psühholoogiline sisevaatlus vaheldumisi publitsistlike elu-ja olupiltidega, autori vaatepunkt on sageli iroonilis-humoristlik. Aeg-ajalt püüab ta ka jõuda inimese psüühika süvakihtideni. 1970.aastatel tõi Vetemaa uudse nähtusena eesti kirjandusse travestia ( travestiér pr k 'ümber rõivastuma' ). Travestia on kirjandusteose süzee kasutamine uues vormis koomilisel eesmärgil. ,,Kalevipoja mälestustes" (1971) esitab ta vaimuka paroodia Kalevipojast kui süüdimatust hiiust. Vetemaa sai eeskuju prantsuse kirjaniku M. Druoni ,,Zeusi mälestustest".
Satiiri vahend on naturalistlik grotesk rõhutatult inetud ja võikad detailid peavad meenutama inimese kehalisi piire. Kelmiromaani arengu algul oli lõbus naer hoolimata äpardustest, aga hiljem kibe ja sarkastiline. Kuulsates kelmiromaanides on aimatav filosoofiline sümboolika. Kelmiromaanikirjanik Alemàni on suutnud inimese lõhestunud, enesekahtlustest vaevatud teadvust peegeldada renessansi kriisis. 17.saj hispaania kelmiromaanide taotlus oli lugejat haarata värvikate olupiltidega ja peategelase võimalikult kireva seiklusega tekib olustikuline seiklusromaan, mis oli populaarne ka veel 18.saj. Euroopa I kelmiromaan ,,Tormese Lazarillo elukäik" ilmus anonüümselt. Sellele omased peen iroonia ja kunstiline terviklikkus tõestavad, et autor oli olemas ja võis kuuluda Hispaania renessansi humanistide sekka. Sündmustel on lihtne ja lineaarne ülesehitus. Mõned seigad näitavad lähedust toonase rahvakirjandusega. ,,Tormese Lazarillo elukäik" meenutab oma
annaabi.ee 
