Minnakse üle uuele perekonna tüübile. Seadusliku abelu tähtsus väheneb. Abiellumisega ei kiirustata, pigem elatakse mingi aeg koos ning siis abiellutakse. Statistilise ühikuna muutab perekond leibkonnaks. Tekivad perekonnad kus kasvavad koos poolõed- ja poolvennad, või elavad lapsed kordamööda kummadi vanema juures. Üleminek modernsele peremudelile on toimunud üldiselt samm-sammult, erinevates riikides erineva kiirusega ja mõnevõrra erinevaid teid mööda. Üheks olulisemak iseloomustavaks jooneks modrenses perekonnas on selle mitmekesisus. Samasuunaline muutumine jätkub Euroopas ka 21 sajandil, kuid erinevates riikides on muutuste sügavus ja kulg väga erinevad. Uuringud näitavad, et just viimase viie aasta jooksul on nii Põhja- kui ka Lääne Euroopas tõusnud abieluväliste sündide osakaal. Sellest võib järeldada, et moderne perekonnastiil pole tingimata seotud sündimuse langusega. Heaoluühiskond kohaneb märksa paremini muutuva perekonnaga. Luuakse
kohta. Pontifexidele lisaks määrati ametisse konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest hoolitsevad flamenid ja tuleviku ennustamisega tegelevad augurid. Enamus preestriameteid olid eluaegsed. Preestritel oli suur mõju Rooma riigi poliitika kujundamisel ja nendesse ametitesse valiti sageli tuntud riigimehi. Roomlased suhtusid oma jumalatesse asjalikult. Selleks, et jumalatelt midagi saada, tuli neid kohusetruult teenida, mis tähendas eelkõige annetuste toomist. Kõige olulisemak peeti loomade ohverdamist. Ohvriloom tapeti altari jures, osa tema siseorganitest põletati altaritulel jumalatele, liha söödi aga kohapeal ise ära. Iga ohvritoomise juurde kuulus tingimata ka palve, milles jumalatelt sooviti enamasti midagi selget ja konkreetset. Kõige selle juures peeti väga oluliseks ka konkreetsete protseduurireeglite täpset jägimist. Mõne üksikasja viltumineku korral tuli ohvrit korrata seni, kuni kõik laabus nii nagu vaja. Ennustamine