Mulle meeldis ka filmi paigutatud muusika ja kuidas see film monteeritud oli. Valitud muusika sobis sellesse filmi väga hästi ja väljendas arusaadavalt filmi hetke emotsiooni. See film on eelkõige neile, kes on „Rehepappi“ lugenud, sest kui ma poleks raamatut enne filmi nägemist lugenud poleks ma eriti midagi aru saanud. Ma arvan, et filmi tegijad oleks pidanud selle filmi natuke rohkem arusaadavamaks tegema, mitte ühelt olukorralt teisele nii kiiresti hüppama või kasvõi kohti, kus oli pikemalt vaikus, lühemaks tegema ja selle asemel mujal paremini olukordi selgeks tegema. Kokkuvõtteks võin õelda, et mulle meeldis see film ja soovitan seda kõigile, eriti veel neile, kes on „Rehepappi“ lugenud. Kuigi „November“ oli päris sünge ja tõsine, aga seal oli ka natuke Kivirähki huumorit, mis on küll pisut tobe aga ajab naerma küll. Kindlasti väärt vaadata!
Juba hetkel on majanduses väga raske olukord. Paljud meelelahutus asutused, eriti aga konsertite ning välismaa artistide toojad Eestisse, kurdavad viletsa klientuuri üle. Inimestel ei ole lihtsalt raha meelelahutuse jaoks. Kuid tuleb teha soodsaid pakkumisi inimestele vaba aja veetmiseks just meie kinos. Tuleb teha reklaami, mis tooks inimesed meile. Filmi valik peab olema just selline, mis suudaks inimeste mõtted viia rahaliselt olukorralt ära ja nende meelt lahutada. Tehnoloogia risk Uudse tehnika kasutuselevõtt. Seda tehnikat on küll juba Ameerikas kasutatud ja ka Eesti kinodes on sarnane tehnika, kuid nii suurelt pole seda veel välitingimustes kasutatud, Eesti on ka kliimatingimused väga muutlikud. Kuid samas inimestes äratab see just huvi, nad tahavad näha kuidas on vaadata autost filmi. Valuutarisk Kõik lepingud välispartneritega on euro-põhised vältimaks valuuta kursside kõikumistest tulenevaid riske.
Arusaadav, kui teenindajal on palju laudu kohvikus teenindada ning pole aega iga kliendiga pikalt müüki teha, aga antud olukorras olin mina ainuke klient ning ilmne oli sügavam probleem seoses suhtumisega. Minu lihtne probleem oli saada pontšikuid ning kui olin veendunud, et kohvik on lahti, olin ka kindel, et pontšikute müük mulle toimub. Kui klienditeenindaja oleks tulnud ja viisakalt ’tere’ öelnud ning mu soove küsinud oleks kõik läinud nii nagu ma sellelt olukorralt ootasin. Üllataval kombel näitas situatsioon, et ettevõtte esindajal oli minust kui kliendist täiesti ükskõik ning minu soov ostu sooritada pigem häiris teda, kui innustas müüki sooritama. Muidugi pole teada klienditeenindaja käitumise tagamaad – kas tal oli väga halb tuju, ta oli väga väsinud või ettevõte pole lihtsalt mitte mingisugusel tasemel oma töötajaid koolitanud müüki sooritama – mis võivad
nüüd, kui on täidetud eeltingimused Euroopa Liitu astumiseks, üritatakse võimalikult kiiresti vastu võtta kõik seadused, mida Euroopa Liidu õigus ette näeb. Nii et ühest küljest pole selge, kas see seadus antud kujul on tingitud ühiskonnast tulenevatest vajadustest või soovist kiirustades Euroopa Liiduga ühineda. Teisalt aga otsides vastust küsimusele, miks alles nüüd või just nüüd selle seaduse järgi vajadus tekkinud on, võib öelda, et majanduselt ja poliitiliselt olukorralt teataval määral stabiilses ühiskonnas on see loogiline järgmine samm lääne riikidele taseme poole püüdlemisel. Seega: kas on see seaduseelnõu ikkagi alguse saanud ühiskonna vajadusest? Kas on meil diskrimineerimisega lood siis nii halvad? Võimalik, aga sel juhul ei ole inimesed seda endale teadvustanud. Teatud määral näib võrdõiguslikkuse seaduseelnõu koostamine pigem probleemi tekitamisena kui selle lahendamisena.
annaabi.ee 
