AEDLINNAD Ka aedlinnade idee on reaktsioon möödunud sajandi lõpu suurlinnade probleemile. Selle sõnastas esmakordselt inglane Ebenezer Howard oma pisikeses aga väga sisutihedas raamatus ”Tuleviku aedlinnad” (Garden Cities of To-morrow, 1902) Howard polnud mingi linnaplaneerija, vaid lihtsalt ”iseväljamõtleja”, kuid tema ideedel on kõlapinda tänaseni, võibolla isegi rohkem kui kunagi varem. Howard sai inspiratsiooni paljudelt tolleaegselt utopistidelt ja arvatavasti ka Olmstedi planeeritud eeslinnast Chicagos (Riverside). Ka Arts & Craft’s liikumine oma üleskutsega maale kolida oli kindlasti üks ideeallikas. Howard probleemiasetus on järgmine: linnad ja nende probleemid kasvavad, maaelu aga sureb välja põllumajanduse kriisi ja väljarände tõttu. Linn on nagu magnet mis tõmbab inimesi enda poole: kõrged palgad, karjäärivõimalus, kultuur ja lõbustused. Samas on siin rikutud keskkond, slumm, töötud, töökoht kodust kaugel jne
kohta Olmsted ja tema kompanjon Vaux, kui nad oma pargiprojekti võistlusele saatsid. Pargiprojekt oli Central Park, New York (1858. a). Projekt võitis. Olmsted sai ilmselt inspiratsiooni Inglismaalt (Birkenhead Parc), kus ta palju ringi oli sõitnud. Central Park kujundati tollal Euroopas valitsevas maastikustiilis. Tiigid, murud, puudegrupid, looklevad teed. Eraldi rajad jalutajatele, ratsanikele ja teed kaarikutele. Selles kõiges polnud midagi uut. Uued olid Olmstedi sõnastatud põhimõtted planeerimisest. Pargi kujundus ei pea olema mitte lihtsalt dekoratsioon, vaid hoolikalt läbi mõeldud probleemide lahendus. Probleemide hulka kuulusid maa-ala ökoloogiline olukord ja selle tulevane kasutus. Lahendus pidi arvestama nii ökoloogilisi, sotsiaalseid kui esteetilisi vajadusi, millele tuli allutada tehnika- ja majandusküsimused. Planeerimine on teaduslik protsess, mis nõuab paljude spetsialistide koostööd
annaabi.ee 
