"Äripäeva" ja "Sügise" ilmumise vahel tegeles Luts intensiivselt "Kevade" muutmisest filmistsenaariumiks ja teatridramatiseerunguks. "Sügis" (I-1938, II 1987) "Uusi pildikesi Kevadest" (ilmus 1942-43) neli juttu. "Talve" käsikiri ilmus lagedale 1993. aastal, Lutsu autorlust eitatakse, kuid kahtlused jäävad alati rippu. Hinnanguid Lutsu jutustustele hakkas 20-ndate lõpul mõjutama üldine ebasoodne kirjanduslik taust, agulikirjanduse kuhjumine, linnaelu pahede olmerealistlik üleekspluateerimine. Lisaks proosaloomingule veel üksikud lühijutud ja paarsada vestet. Mälestustesari. Luts pidas ja kirjutas päevikut, mille säilimise kaudu ka teateid. Lutsu keele ja stiili püüab pilku rikkalik, sageli üsna ainulaadne sõnavara. Sõnaloomemäng läbi loomingu. Aegade jooksul on nurisetud Lutsu teoste kompositsiooni lõtvuse, ebaühtluse, hajususe üle. Aegade jooksul on jõutud
Romaan läks juhtpositsioonile 1970. aastate keskel. Jätkus ja algul tugevnes modernistlik suund. Mõnel juhul (Undi "Sügisball") võib rääkida 34 postmodernismist. Samas kerkis esile realistliku dominandiga proosa, millel oli ka modernistlikke jooni (Kross, Traat) ja mis oli vaba stalinistlikest kaanonitest. Jätkus sotsiaalpoliitiline (Kuusberg) ja olmerealistlik proosa. Noorte autorite tulek proosasse peaaegu lakkas. Olulisel kohal oli ajalooline proosa, senise lähimineviku asemel kirjutati varasematest ajajärkudest. Põhjuseks olid rahvusliku eksistentsi ohtusattumine, millest sotsiaalse surutise ajal järjest rohkem teadlikuks saadi; globaalprobleemid; pettumine progressiidees. Ajalooline proosa tõstis esile rahvusliku identiteedi ja mälu küsimused: mida tähendab olla
annaabi.ee 
