Järgmisel hommikul kohtus ta kohe Tigapuuga, kes tõmbas ta ühte kõrvalisse klassi ja hakkas tedasõimama, ja kui Indrek tahtis lahkuda, siis haaras Tigapuu temast kinni, et tagasi tõmmata, aga Indrek virutas talle lahtise käega, mispeale Tigapuu talle laksu vastu pani. Lõpuks sattus Indreku kätte lauaklapp ja ta virutas sellega Tigapuule nii et ta maha kukkus verd peast voolas. Indrek ehmatus ja läks toast välja. Ta rääkis Ollinole mis oli juhtunud ja Ollino läks teda tohterdama. Indrek aga kutsuti jälle direktori juurde, kus teda uuesti üle kuulati, selle peale aga andis härra Maurus Indrekule hõberaha ja saatis ta uksest välja. Indrek läks Tigapuu juurde ja andis lepituseks raha temale. Tigapuu tellis selle eest õlut , leib ja vorsti ja hakkas Indrekuga rääkima. VII Indrek loobus jamamast Tigapuuga ja ta leidis endale õpetajaks Timuski, kes andis
" Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm- sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast. Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli: ,,Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!" Indrekule ütles ta: ,,Kutsuge Tigapuu tagasi," aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde: ,,Ehk las parem läheb Kopfschneider." Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale. Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt: ,,Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida."
annaabi.ee 
