silma. Ta on tüüpilise kärbseseene üldkujuga ja kärbseseentele iseloomulik tunnuste kombinatsioon jala alust ümbritsev tupp ning rõngas jala ülaosal on ta alati hästi näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas, hiljem lame-kumer, hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane. Valge kärbseseen ehk Amanita virosa:
Eosed amüloidsed. Eestis 7 liiki.Surmavalt mürgised liigid on roheline kärbseseen(A. Phalloides (Vaill.: Fr.) Link) ja valge kärbseseen (A. virosa(Lam.) Bertilloni), mis kasvavad meil augustist oktoobrini (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.3.1 Roheline kärbseseen Rohelise kärbseseene (Amanita phalloides) kübar (kuni 15 cm) on hallikas- või pruunikasroheline, keskel oliivpruun, mõnikord kollakatooniga, radiaalkiuline, tavaliselt ebemeteta; jalg valkjas, oliivkollastest soomustest kirju, rippuva rõngaga,alt muguljas, avara kotja tupega, ebameeldiva lõhnaga; kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all,tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline; sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks. Tavaliselt tuntakse teda nime all kui death cap ehk surma kübar/müts. Seent kirjeldas esimesena prantsuse botaanik Sébastien Vaillant aastal 1727
annaabi.ee 
