tulemusel võetakse vastu just õ i g e d otsused. Paljud inimesed ei saa ju mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka osalejatest ei pruugi paljud teha mingil põhjusel õ i g e t valikut - mõnel on paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on lihtsalt loll!" Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata näiteks Eesti riigi senist arengut (viimase 10 aasta jooksul), siis tundub, et valitsevaks riigikorraks on mingi segu demokraatiast (seda muidugi halvas mõttes), oligarhiast ja isegi timukraatiast, kusjuures nende täpne vahekord oleneb parajasti võimuloleva koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes erakonnas lausa silmatorkavalt palju rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti üksnes majanduslikele hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike kalduvustega tegelasi, kusjuures igas erakonnas võib leida nimetatud gruppidesse kuuluvaid inimesi. Tõelisi aristokraatlikke valitsejaid (kellesse Platon paremini
Enamik nüüdisaegsetest lääne poliitilistest süsteemidest on seetõttu demokratiseerunud liberaalsed ühiskonnad. Liberaalne demokraatia on – formaalselt sõnastatuna – enamuse võimu põhimõttel rajanev representatiivvõimu süsteem, milles mõned indiviidiõigused on sellele vaatamata kaitstud riigi sekkumise eest ning neid ei saa piirata isegi valijaskonna enamus. Tavaarusaam demokraatiast – miks ja mille poolest ta erineb aristokraatiast, monarhiast, oligarhiast, despotismist või totalitaarsusest – on seotud doktriiniga suveräänsest rahvast, kes teostab oma võimu rahvahääletuse kaudu. Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi ilma vahepealsete esindajateta. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus.
annaabi.ee 
