usklikke, kellele pole usk elutähtis, on Eestis üle neljandiku selle elanikkonnast. Eestlased pole nii väga usklikud kui teised maailma rahvad. Eesti 81% rahvast, kes defineerib end mitteusklikuna on maailma üks kõrgemaid protsente. Seega saab järeldada, et eestlased on pigem uskmatud kui usklikud. Samuti on Atko Remmel oma arvamusloos öelnud ''Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida.''. Minu arvates eestlased pole uskmatu rahvas, kuna inimesed ikkagi usuvad enneolematutesse olevustesse ja sündmustesse. Ise olen ristitud, ei ole usklik, kuid ikkagi usun, et keegi nö. ''suurem'' eksisteerib.
Kuidas inimkond üldse julgeb tunnistada iseendale, et üks on parem kui teine? Me kõik sünnime siia ilma võrdsetena, kas pole nii? Juba kohe alguses antakse meile hinnang, teadmata millised me tegelikult oleme. Seda nimetatakse eelarvamuseks. Kuid kas ilus näolapp ning hea figuur teeb inimese meeldivaks? Paraku on maailmas nii, et ka kõige intelligentsemad inimesed järgnevad oma esmamuljele ning suhtuvad halvakspanevalt olevustesse, kes pole nii viisakalt riides või kena välimusega. Tavaliselt leidubki kõige veidramates inimestes midagi iseloomulikku, mis teistel puudub. Kahjuks jäävad nende salajased anded kardinate taha. Kaotajateks ei jää tõrjutud elanikkond, vaid tõrjujad, sest nemad jäävad ilma millestki, mida nad kunagi ei näe ega kuule. Üldjuhul on meist erinevad inimesed vaiksed, nii-öelda omas maailmas. Leidub ka erandeid
Samuti arvati, et hing asub terves kehas, eriti üksikutes organites nagu peas, südames, veres ning kui neid haavata, siis hing lahkub ja inimene sureb. Tolle aja inimesed uskusid et kõigil ja kõigel on hing ehk loodus on hingestatud. Selline mõtteviis on omane kõigile algelisel arenemisastmel olevatele hõimudele. Usuti, et elu kestab ka peale surma ning sellest uskumisest arenes välja surnute hingede austamine ehk esivanemate kultus. Samuti usuti erinevatesse olevustesse ja nende eksisteerimisele. Usuti, et kui voolid näiteks kivist loomakuju, saad endale nähtamatu võimu looma üle. Samuti usuti erinevatesse haldjatesse ja nõidadesse, kellele ohverdati ning toodi erinevaid ande. Tähtsateks muutusis ohvripaigad, jumalate kujud, pühad hiied, mäed, jõed ja järved. Tuntumaks jumalaks tolle aja inimestele oli Tara nimeline jumal, keda peetakse skandinaavia muistse jumala Thori teisendiks. Muistsetel eestlastel puudus peajumal või ainujumal.
et enam metsa tagasi ei lähe - Magdaleena teatas isale, et Leemet jääb nüüd sinna ja temast saab tüdruku mees, isa suhtus sellesse umbusklikult ja nimetas Leemetit metslaseks, Magdaleena nõudis aga seevastu, et Leemet on just see õige, keda tema vajab, lõpuks isa leppis - Johannes nõudis Leemeti ristimist ja tema kirikus käima hakkamist, Leemet aga keeldus sellest kategooriliselt, oli nõus tegema kõiki külaeluga seonduvaid töid ja sööma leiba, aga harjate sarnastesse olevustesse ta enam uskuda ei tahtnud, Magdaleena hoidis oma mehe poole ja õigustas teda, nad vaidlesid veel pikalt isaga, lõpuks jäi Johannes nõusse, kuid ütles, et Leemet on ja jääb viimaseks paganaks nende külas, Leemetit ärritas jälle viimaseks olemine 30. - Magdaleena ja Leemet läksid kiigele, Leemet ei kandnud enam loomanahku, kiige juures olid ka teised külalapsed, sh. Pärtel, pärast rüütlilt lapse saamist austasid kõik tüdrukud
annaabi.ee 
