Tema tegelik Mina asub väljastpool sellised mööduvaid meelekogemusi. See aga ei tähenda, et mediteerija muutuks tundetuks naudingute ja valu suhtes; see tähendab vaid, et naudingud ja valu ei võta tema üle võimust. Kannatlikkus saavutatakse rahuliku paigalistumise kiirustamatu kogemuse tulemusena ning adumisega, kuivõrd teravalt see vastandub meie igapäevaelu pöörasele tempole. Mediteerija teadvustab endale, kui tähtis on olemise praegune hetk. Iga olevikuhetk on ainuke, mis meil on. Mure tuleviku pärast on ja mineviku ületähtsustamine muutuvad kunstlikeks segajateks, mis ei lase tegelikku elu vahetult kogeda. Osa sellisest kiirustamata olekust jääb mediteerijasse ka siis kui ta parajasti ei mediteeri, nii võib ta elu võtta rahulikumalt ning suhtuda ärritavatesse pisiasjadesse tasakaalukamalt. Tulemuseks on niihästi see, et põhjustatakse vähem pingeid enesele ja sageli ka
võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus, süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib muutuda ühel hetkel kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise olemise lõpmatuses kätkeb samas lõplikkuse lõks. Lõks sulgub hetkel, kui kaob side olemise endaga. Tõsiasjast, et "olevikuhetk on veel lahtirullumata mõttelise ruumi sähvatus /mis/ kätkeb endas kõigi tulevaste arenguteede võimalusi" (J.Lotman) järeldub tehtava valiku olulisus. Igal hetkel seistakse silmitsi juhusega, millest võib saada paratamatus. See omakorda rõhutab valikutegemis(t)e, kõigi inimese poolt tehtavate otsustuste eksistentsiaalset ja moraalset kaalukust. 2.Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest kultuurifundamentalismini):
annaabi.ee 
