mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole. Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled. Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti. Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust, avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus, ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica. Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter. Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad
toimepannud isiku süü; 4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud). Et kuritegu on kohtueelse uurimise ajaks minevikus sündmus, ei saa menetleja asjaolusid tajuda vahetult, see on võimalik ainult tõendite vahendusel tõendamise kaudu, tõendamiseseme kohta andmete kogumisel. Kuna kogutud andmed on esialgu puudulikud ja lünklikud, saab tõendamiseseme kohta teha üksnes mitmesuguseid oletusi. Üleminek oletustelt tõestele järeldustele toimub tunnetusprotsessis hüpoteeside kaudu. Hüpotees on oletus, mis on esitatud mõne asjaolu või nähtuse selgitamiseks ning neis vajab kontrollimise ja tõenduseseme faktide varal. Kriminaalmenetlust nimetatakse hüpoteesi versiooniks. Kriminalistikamenetluse menetleja - uurija, juurdleja või kohtu poolt püstitatud versioone nimetatakse menetlusversioonideks. Veel eristatakse kriminaalmenetluses jälitus- ja
annaabi.ee 
