aktiivseks. Ta suri 17. septembril 1994. aastal Londonis. Popperi filosoofia Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel
5 Popperi filosoofia Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena
Samas on muidugi selge, et oluline on paleontoloogia. Siin tuleb muidugi silmas pidada, et fossiilsete leidude representatiivsus on sageli äärmuseni lünklik ja on alatasa põhjustanud olulisi eksitusi. Mineviku tuletamine olevikust makrotasandil on samuti tihti väga spekulatiivse iseloomuga. Populatsiiongeneetika detailne uurimine annab muidugi põhilise panuse: sealt tehtavad ekstrapoleerivad järeldused mineviku kohta aga on ja jäävad oletuslikeks - suurema ehk vähema usaldatavusega. Taksonoomiline rekonstruktsioon on tihti suure tõenäosusega usutav, kuid see ei tähenda veel evolutsiooni mõjutanud tegurite mõistmist. Näiteks: võrdleva morfoloogia ja paleontoloogia andmeil väib pidada üsna tõenäoseks, et õistaimed tekkisid gümnospermidest - kuid kui see ka nii on, ei võimalda see veel aru saada, kas põhjus oli putuktolmlemise tekkes, seemnete kaitstuses või vastavas vegetatiivses struktuuris.