Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegeikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa, millele kogemus joonistab oma märgid
ja teine jälle vaimsetega. Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa, millele kogemus joonistab oma märgid
annaabi.ee 
