. temperatuurimõõtmist vahendab enamasti nn. termomeeterkeha, mis mõõteobjektiga kontakti viiduna omandab aegamööda mõõteobjekti temperatuuri. Ligitus: Paisumistermomeetreid, mis toimivad vedelike termilise ruumpaisumise tõttu. Manomeetrilisi termomeetreid, mille töö aluseks on gaasi, auru või vedeliku rõhu olenevus temperatuurist. Takistustermomeetreid, mis töötavad metallide ja mõnede pooljuhtmaterjalide elektrilise takistuse olenevusel temperatuurist. Termoelektrilisi termomeetreid, kus kasutatakse termopaari elektromontoorjõu temperatuurisõltuvust. Püromeetreid, milles rakendatakse kuumade kehade kiirgusomaduste olenevust temperatuurist. Temperatuuriskaalad. 3. Klaastermomeeter ehk kraadiklaas koosneb vedeliku reservuaarist ehk anumast ja selle küljes olevast ühtlase siseläbimõõduga kapillaartorust. Paisuva vedelikuga, mis võib olla elavhõbe, etanool, metüülbenseen või gallium, täidetakse anum
immutatud puuvillariidest kihtplast) , plastmass, keraamika jms. Liugur (kontakthari) tehakse traadist või lehtvedrust. Materjalina kasutatakse plaatina, hõbedat, plaatina ja iriidiumi või vase ja hõbeda sulamid jm. Takistustensoandur. Takistustensoandur on tensomeetri koostisosa, mis muundab tahke keha deformatsiooni elektrisignaaliks. Takistustensoanduri töö rajaneb metalltraadi, kile või fooliumi takistuse olenevusel deformatsioonist (pikenemisel takistus suureneb, lühenemisel väheneb). See tähendab, et takistus R suureneb või väheneb mingi ΔR võrra. Staatiline karakteristik takistustensoanduril on sõltuvus ΔR = f (Δl), kus Δl on tensoanduri deformatsioon. Kuna takistustensoanduri deformatsioon on proportsionaalne mehaanilisele pingele P, mis on detaili pinnal, kuhu tensoandur paigaldatud on, siis see määrab ka staatilise karakteristiku ΔR = f(P):
annaabi.ee 
