Söaka hingejao vooruseks, st. antud hingejakku kätketud eelduste parimal viisil väljaarendatuseks, on vaprus, andreia. Vaprus ei seisne Platoni järgi aga mitte ükskõik millistele ohtudele kartmatult vastu sööstmises, vaid põhineb oskusel vahet teha ja teada, mida tuleb karta ja mida ei tule karta. Seda teadmist ja oskust aga loomult mittemõistuslik söakus endas ei sisalda. Seetõttu pole võimalik olla vapper olemata tark. Tarkus tähendab antud juhul võimelisust vapruse olemustunnetuseks, millest tuleneb eelpool nimetatud oskus. Karta tuleb aga seda, mis inimest tõeliselt kahjustab. Ainus asi, mis hinge Platoni järgi kahjustab (hing on aga inimese olemuslik külg, nagu eespool juttu oli), on ebaõiglus. (Politeia alates 609b) Seega üldsegi mitte see, mida tavaliselt arvatakse ohtlik olevat. Samas on Platonil spetsiifiline käsitlus sellest, mis on õiglus ja mis on ebaõiglus – sellest tuleb järgnevalt veel juttu. Seni on meil kõne all söaka hingejao arete ja
Antud alateema puhul on küsimus selles, kuidas on inimindiviidil võimalik omandada teadmist eelpool kirjeldatud tähenduses. Tunnetusvõimeteks, mis inimesel loomupäraselt kõige varasemalt välja kujunevad, on meeled. Nende kaudu hakkavad inimlapsel ka justkui iseenesest välja kujunema arvamused. 2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Seevastu mõistuslikuks olemustunnetuseks pole lapsed peale sündi veel pikka aega võimelised. Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemuste najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt, omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte
annaabi.ee 
