Popperi arvates pidurdas essentsialistlik usk sellesse, et Newtoni teooria kirjeldab ammendavalt maailma algolemust ja annab sellele lõpliku seletuse, teaduse arengut. Just selle tõttu ei kritiseeritud seda teooriat ning see valitses kuni 19. sajandi lõpuni. Siit järeldus: usk olemustesse (olgu vääratesse või tõestesse) võib luua takistusi mõtlemisele, uute ja viljakate probleemide püstitamisele. Kuid nagu eelnevates loengutes kõneks olnud, oli olemustunnetuse taotlus traditsioonilisele filosoofiale üldiselt iseloomulik joon. Nii Platon kui ka Descartes nägid filosoofia ja tõelise teadmise ülesannet just selles, et mõista maailma olemusstruktuuri, mis nende eelduste järgi pidi olema muutumatu ja igavene. 2. Justifikatsionism (sõnast “justification” – õigustamine, põhjendamine). Selle terminiga tähistab Popper teadusliku teadmise sellist käsitust, mis samastab teadusliku teadmise tõestatud ehk õigustatud teadmisega
– selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline. Platoni eetika – nagu antiikne eetika üldiselt – on õpetus sellest, kuidas saavutada õnnelikkust, mida iga inimene paratamatult püüdleb. Sokrateselt päritud eetiline intellektualism kujunes Platoni mõtlemises veendumuseks, et too inimese loomulik- paratamatu püüdlus olla õnnelik, saab teostuda üksnes tarkuse, olemustunnetuse alusel selle kohta, mis on inimesele hüveks ja vooruseks. Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid väike osa inimestest, intellektuaalne eliit. Ülejäänutel puuduvad vastavad sünnipärased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mõistetud õnnetuks jääma. Ainsaks väljapääsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis on nende jaoks hea. Siit järeldus, et
annaabi.ee 
