kirjanduse arengule. Möödunud sajandi lõpukümnendite olukorras oli Haava noorusluule uue tee avajaks ja arengu edasiviijaks. ,,Lainetest" alates tuleb Haava luules ilmsiks lähenemine objektiivsele kujutlusviisile, omandab kindla koha realistlik ühiskonnakriitika. Kui sotsiaalsete ülesannete arvestamise püüdest hoolimata ei suutnud Haava uuel ajajärgul säilitada sajandi lõpul omandatud kohta eesti luules. Romantilise tundelaulud. A. Haava noorusluule kõige olemuslikumaks elemendiks, mis määrab meetodi ja põhilised teemad, on tunglemine seletamatu vastuolude maailmast unistuslik ideaalide poole. Sellel tungil on palju nimesid, kuid ikka võib temas ära tunda luuletaja rahutut saatjat lapsepõlvest alates, mille kohta ta oma mälestustes kirjutab: ,,Ning selles enesele arusaamata kimbatuses ärkab lapse hinges nimetu igatsus lepitava või lunastava järgi. Ihaks näha, tunda, elada midagi uut, mingit nii
Eesti külades suleti väikesed maakoolid, lapsed koondati progressi ettekäändel kool- kombinaatidesse ning arvutud külad olid seetõttu määratud väljasuremisele ja virelemisele. Maad võttis resignatsioon, rahval puudus poliitiline ja kultuuriline arenguperspektiiv ning programm, välja arvatud meeleheitlik ellujäämise-ideoloogia, s.t. lootus kõike välja kannatades ja lihtsalt eestlaseks jäädes rasked ajad üle elada. Eesti hariduselu sisulise külje kõige olemuslikumaks jooneks sõjajärgsel ajal on olnud selle tugev ideologiseerimine ja tõsiolude otsene võltsimine õpetamisel, viimast eriti humanitaarainetes (ajaloos, kirjandusloos jm). Selleks koostati juba 1940. aastal uued õppekavad, lisati uusi aineid (NSV Liidu konstitutsioon, NSVL ajalugu ja NSVL geograafia ning vene keel) ning alustati kiires korras nõukogude õpikute tõlkimist. Õpetajate ülesandeks oli igati halvustada äsjalõppenud iseseisvusaega ja Vabadussõda