Põhiprobleem on normi ja printsiibi eristamise probleem. Kus õ printsiibid ei ole normid, millest ratsionaalsete lõppjärelduste alusel saaks tuletada väärtuslauseid. Õ printsiipi saab leida konkreetses kaasuses. III. 1.3. Üksikjuhu õiglase lahenduse otsing Üksikjuhu õiglase lahenduse otsingu probleem on normi ja printsiibi eristamise probleem. Õigluse printsiibid ei ole normid, nad ei saa olla konkreetsed ehk pidamislaused, kuid neid saab sõnastada olemislausetena. Selleks, et printsiibil oleks läbilöögijõudu, tuleb printsiipi legislatiivselt kujundada. Algselt avastatud printsiip, ka kaasuse enda koes, on stardipunkt Õe rakendaja poolsele normiloomele. Interpretatsiooni käigus luuakse rakendatav norm – see on side ius scriptumi ja ius nonscriptumi vahel. Teise positsiooni kohaselt peetakse eelpositiivset vähetähtsaks ning igalt sammult Õele vastavuse leidmisel nõutakse ratsionaalset kontrollitavust
Kõik tänase meetodiõpetusega kokkupuutuvad tööd arutlevad selle üle, millisel viisil on õiguse rakendajal võimalik jõuda õiglase otsuseni ning millist rolli mängib selles protsessis seadus. Õiglusele vastava otsuseni on vaja jõuda, aga kas seaduse abiga või ilma selleta? Laias laastus eristatakse printsiipi ja normi. Õigluse printsiibid ei ole normid, nad ei saa olla aksiomaatilise tähendusega laused ehk pidamislaused, kuid neid saab sõnastada olemislausetena. Printsiipe saab leida konkreetses juhuses endas. Tegemist on tüüpiliste seisukohtade vormeliga, mida saab kasutada ka a- tüüpiliste juhuste puhul. Seleks, et printsiibil oleks läbilöögijõudu, tuleb printsiipi legislatiivselt kujundada. Algselt avastatud printsiip, ka kaasuse enda koes, on stardipunkt õiguse rakendaja poolsele normiloomele. Teatud mõttes on see kasuistlik lahendus – norm luuakse juriidilise süntesi teel printsiibist, mitte ei tulene otseselt juhtumist endast
annaabi.ee 
