siduvus, justkui sundiv jõud, mida Parmenides tähistab ka Themise ja Dike – kreeka korra, õiguse ja õigluse jumalannade – nimedega. Need eeldused avavad vastuoludevaba argumentatsiooni valdkonna, mis on sõltumatu üha muutuvatest meeltemuljetest ja teevad Parmenidese silmis inimesele ligipääsetavaks pelkadest oletustest täiesti erineva tõekäsituse. Parmenides fikseerib ka oma, nagu peatselt selgub, tavaarusaama seisukohalt absurdse käsitluse eelduse – pole mõtlemist ilma olemiseta, millest mõtlemine on: … sest seesama võib mõtelduks saada ja olla. (DK B 3) See on sama – mõtelda ja meie mõtlemine, et “on”. Sest sa ei leia mõtlemist ilma olevata, milles mõtlemine on saanud väljenduse. (DK B 8, 34-36) Need raskesti mõistetavad väljendid peaksid tähendama seda, et üksnes see, mida saab mõtelda olevale selgesti kuuluvana, võib olevale ka tegelikult kuuluda. Parmenidese lähtekohaks ei ole aga mitte mõtlemine, vaid olemine, st
Matemaatiline võrdlus. Kui on ring, mida suurem R, seda enam sarnaneb kaar sirgele. R=lõpmatus. Vastuolu sirge ja kaare vahel oleks kadunud. Sama Jumalaga. Jumal ühtlasi maximum ja miinimum. Kuna mitte midagi väljaspool Jumalat. Ta on mõõdupuu. Ju olemust ei saa mõistus tabada. Ju võib kaudselt puudutada mõistusega e intellectus. Ju on kõik see, mis ta olla võib. Meis palju võimalusi aga ei pruugi realiseeruda. Ju pole võimalus olemiseta. Ta ongi, maailmas on võimalikkus aga tegelikult pole Tunnetab inimeses loomingulisust. Vaim joon maailma haarata maailma uuesti see, mida inimene loob on sarnane inimese vaimu seisundile. Inimese vaim on ju vaimu pilt, vaimus asjade ürgpildid, seetõttu tajume. Aga pole selgelt. Loomine seetõttu, et maailma paremini aru saada, uuesti loomine. Mateeriast vormi võim tunnetada nii nagu on, inimvaimu poolt. Maailmaruumil pole keskpunkti
annaabi.ee 
