(30.) aprillil 1864 vaese kandimehe pojana Riidmal, kus ta esimeseks eluasemeks oli poolpime rehetare. Tulevane kirjanik oli alles paariaastane, kui ta isa sai Rupsi külasse Oja talu rentnikuks. Sellest muldpõrandaga ja korstnata talumajast, mille ümbrus pakkus vähe looduslikku ilu, lähtusid Liivi varaseimad lapsepõlvemälestused. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat. Kolm talve õppis Liiv Naelavere külakoolis, kus ta osutus hoolsaks ja eeskujulikuks õpilaseks. Koolipõlveski jäi Liiv erakuks. Ta seltsis vähe kaasõpilastega ega võtnud nende vallatustest osa. Hiljem jätkas Liiv õpinguid Kodavere kihelkonnakoolis. Ta jõudis kõigis õppeainetes rahuldavalt edasi, ainult matemaatikas oli ta nõrk, nagu ta ise avameelselt tunnistab.
rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Ta suutis poeetilise tunnetuse anda kõige igapäevasemale ainestikule, J
Mõlemad olid paar talve koolis käinud: nad oskasid lugeda ja kirjutadagi. Vanaisa Mart pidanud lühikest aega koolmeistri ametit. Kirikhärrale meeldinud ta oma õiglase meele ja ilusa lauluhääle poolest, mistõttu tema hooleks usaldatud mõneks talveks laste õpetamine Järveperas. Sama vaimuerksad ja jutuosavad olnud vanaisa vennad. Perevanemad, mõlemad andekad jutuvestjad, heietasid muistseid lugusid sündinud ja olematuist juhtumusist. Tallu käis aastast-aastasse ajaleht, mida õhinal loeti. Kirikhärralt laenati nii vaimulikke kui ilmlikke raamatuid ja neid loeti pikil talveõhtuil. Harilikult lugenud ajalehte ja juturaamatuid teistele pereisa ise ette, kuna tüted-pojad teinud samal ajal käsitööd. Kirjaniku vanaema vennad osutasid samuti mõningaid kirjanduslikke kalduvusi. Üks vendadest, Mihkel Sepp, tegi vemmalvärsse. Tema loodud laule mäletatakse ja lauldakse veel tänapäev Palamusel. Neist
annaabi.ee 
