Igavesti pidi ta ingliga maadlema, igavesti mässama jumala vastu ja igavesti end painutama otsekui Hiiob. Iial ei antud talle kindluselejõudmist, iial lõdvestamist, lakkamatult pidi ta tundma jumalat, kes nuhtles teda, sest armastas teda. Hetkegi ei lastud teda õnnes lõõgastuda, sest tema tee pidid ulatuma lõpmatusse. Ta loomingus on iga seina, iga inimnäo, iga varjava voldi taga igavene öö ja hiilgab igavene valgus. Ta oli elumärganult ja saatuselt kõigi olemasolude hõim. Surma ja hullumeelsuse, unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele. Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet kogu laiust. Iial ei kaitse ta end oma saatuse vastu, iial ei tõsta ta rusikat püsti. Ta tundis
Õun Berkeley - me ei saa mõista objekti eraldi tema kvaliteetidest. Eemaldame õunast kõik kvaliteedid, mille järgi me teda tunneme -värvuse, kuju, suuruse, lõhna, maitse jne. Mis jääb järele? Nähtamatu õun, mille olemasolu pole kuidagi võimalik kindlaks teha. Mille poolest see erineb õuna puudumisest? David Hume sõnastas selgesti selle vastuväite Locke'ile: "Pärast värvuste, helide, sooja ja külma väljaarvamist väliste olemasolude seast ei jää järele midagi, mis võiks anda meile õige ja järjekindla idee kehast."Treatise of Human Nature, I, iv, 4(Tlk T.Hallap) Hume tahkusest: "Tahkuse idee on idee kahest objektist, mis isegi juhul, kui neid surutakse üksteise vastu ülima jõuga, ei suuda teineteisesse tungida, vaid säilitavad eraldi ja iseseisva olemasolu. Niisiis on tahkus täiesti mõistetamatu üksinda,
annaabi.ee 
