väljavõideldud vabadusele on lõplikult möödas? Sõjaväes neid ridu kirjutades, kus kehtib karm kodukord ning isiklik ruum seisneb väikeses pingis kahekordse nari ees, taipan, kui väärtuslik vabadus tegelikult on. Praegune Eesti on vaba ühiskond, mida tuleb iga hinna eest hoida. Kodanikuvabadused on nende nappide aastatega tagasipöördumatult rahva meeltesse juurdunud. 20. aastat tagasi oleks olnud raske nii optimistlik olla ja tihti ei oldudki. Mart Laar kirjutas raamatus „ Eesti uus algus”, kuidas 1992. aastal oli valitsusel peaeesmärgiks talve üle elamine, kuna nõukogude ajal rajatud suured paneelmajad vajasid kütteks õli, mida oli väga raske saada. Arutati tõsiselt tervete linnaosade evakueerimist maapiirkondadest, mida pehme talve tõttu siiski ei tehtud. Samas raamatus kirjutab kunagine peaminister, kuidas 1992. aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt
eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Linakasvu ennustati selle järgi, kui pikk on liulaskmise tee. Laule hüüti, loeti või lauldi mäe peal enne allasõitmist. Tekstid olid tihtipeale üsna lühikesed ja loitsulise iseloomuga. Mõnedes pikemates lauludes kõneldi vastlapoisist, lina eluloost, võrreldi oma ja naabrite lina. Kiigelaulud. Kiigel, mis ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale, ilma lauluta ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati. Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna- Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka pühademunadest, mida kingiti poistele kiigutamise eest. Lüürilised laulud
liikuvast võllist ja kahest teineteise vastu asetatud lauast, mis ühendati võlliga 48 samba abil. Kiik ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale (vainule, karjamaale vm). Selle kõrvale rajati tasasem tantsuplats (tsõõriplats) ning jäeti ruumi jaanitule jaoks. Peamised kiikujad olid tüdrukud. Poiste ülesanne oli teha kiik ja kiigutada. Vahel asusid poisidki kiikuma ja võistlema, kes suudab kiike kõrgemale ajada. Ilma lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati. Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka pühademunadest, mida kingiti poistele kiigutamise eest.
annaabi.ee 
