Mida rohkem terrorit, seda tõhusam. Inimesed, kes olid olid oma riiki ja rahvast paremas usus teeninud, muutusid ühtäkki selle riigi ja rahva vaenlaseks. Teod, mida tegid iseseisva riigi juhid riigi tugevdamiseks nimetati NSV Liidu ja revolutsioonilise liikumise vastu suunatud kuritegudeks. Sellele järgnes süüdistus osalemine ,,aktiivses võitluses revolutsiooniliikumise vastu kontrrevolutsioonilises valitsuses" . A-R. Tamm on väitnud oma raamatus, et: ,, Esimese Nõukogude okupatsooni kestel arreteeriti kokku umbes 8000 inimest, kellest vähemalt 1950 hukati Eestis. Vahistanute hulga kasvades suurenes piinamise tagajärjel surnute arv ,, . Tuli ka järgmine okupatsioon mis oli veelgi rohkemate ohvritega. Teise nõukogude okupatsiooni käigus saadeti erihinnangutel sunnitöö- ja vangilaagritesse aastatel 1944-1953 ligikaudu 25 000-30 000 inimest, kellest umbes 11 000 tagasi enam ei tulnud. Pärast sõda massiküüditamised jätkusid, 15. Augustil
Võitjate kätte läksid ka endise saksa keisririigi asumaad. Saksamaa kuulutati sõja süüdlaseks, kes pidi sõjaga tekitatud kahju hüvitama. Saksamaa pidi maksma võitjatele reparatsoone (kahjutasud). Kaotaja pidi ka sõjalises mõttes karistust kandma. Saksamaal polnud õigust omada suuri sõja- ega allveelaevu. Keelatud olid lahingulennukid, tankid ja raskekahurid. Relvajõud võisid koosneda vaid 100 000 elukutselisest sõdurist. Osa Saksamaa teritooriumist jäi 15. aastaks liitlaste okupatsooni alla. See hõlmas Reini jõe vasakut kallast ja 50 km laiust vööndit jõe paremal kaldal. See piirkond kuulutati Reini demilitariseeritud tsooniks, kus sakslastel ei tohtinud olla sõjaväge ega kindlustusi. Rahulepingut sõlmiti ka Saksmaa eelmiste liitlastega. Austria-Ungari keisririik lakkas olemast. Selle asemele tekkis kolm riiki: Austria, Ungari ja Tsehho-Slovakkia. Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingutega loodud poliitilist korraldust euroopas hakati
annaabi.ee 
