teatrit. Neist kolm asus Tallinnas "Estonia", Draamastuudio Teater/Eesti Draamateater (asutatud 1924) ja Tallinna Töölisteater (1926). Mujal olid lisandunud Vanmuisele ja Endlale lisaks täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933) ja Kuressaare Teater (1935). Ka Rakvere teatrimaja püstitati veel iseseisvuse päevil, kuid selle trupp alustas 1940. a. sügisel juba okupatsioonioludes. Meenutagem, et Viljandis, Valgas ja Rakveres oli tollal veidi üle 10 000 elaniku, Võrus ja Kuressaares kõigest 5000 ümber. Üksnes Narva oma rohkem kui 20 000 elanikuga kuulus samasse suurusjärku Pärnuga, mis oli saanud teatri juba kaks aastakümmet varem. Euroopa üldises pildis oli nii tihe võrk nii väikeste teatrilinnadega suhteliselt haruldane. Organisatsiooniliselt jätkus teatrielu alusseltside toel. Ka uued teatrid, eriti väikelinnades, arenesid välja mõnest vanemast
küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema." 6. "Ja kõik on kuhugi teel" (1974, trükiarv 32 000) Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe
annaabi.ee 
