Peale seda hakkas Eestis tegutsema Ajutine Valitsus. Asustati Eesti Kaitseliit, mille eesotsas olid E. Põdder ja J. Pitka. 27. novembril 1918 võttis Eesti Vabariik vastu otsuse võidelda oma iseseisvuse eest Nõukogude Venemaa kallaletungi korral. 2. Välispoliitika Esimese maailmasõja kestel kuulus Eesti territoorium Tsaari-Venemaa koosseisu. See tähendas seda, et Eesti riigil kui sellisel puudus otsene välispoliitika. Saksa okupatsioonikuudel jäi iseseisva Eesti järjepidevust kehtestama Eesti välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada oma maa isesesvusele ka lääneriikide toetust. Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsmaa valitsuse palvel saadeti 1916-1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks
Eesti rahvas kasutas 1918. aasta Saksamaa kokkuvarisemist ja Venemaa kodusõda väga oskuslikult ära. Tekkis soodne moment omariikluse saavutamiseks, 1918. aasta 18. veebruaril algas sakslaste pealetung ning venelased olid taganemas. Iseseisvusmanifesti ametlik väljakuulutamine toimus 24. veebruaril Tallinnas. See kuupäev on ühtlasi ka Eesti Vabariigi väljakuulutamise päev. Juba 25. veebruari keskpäevaks olid Saksa väed tunginud Tallinna ning algas Saksa okupatsioon. Okupatsioonikuudel kehastas Eesti järjepidevust välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada Eesti iseseisvusele lääneriikide toetust. Novembrirevolutsiooni tulemusena sõlmis Saksamaa Antandiga 11. novembril Compiegne'i vaherahu. Saksmaa pidi enda poolt okupeeritud alad vabastama. 13. novembril anti Eesti valitsuse esindajaile üle võim Põhja- Eestis. Lõplik võimu võimu üleandmise leping tehti Saksa peavoliniku August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse volinike vahel Riias 19. novembril
annaabi.ee 
