ventsioonid ka oleksid, tautoloogiad, milles me neid registreerime, oleksid alati paratamatud. Sest nende igasugune eitamine muudaks end ise mõttetuks. Seega näeme, et loogika ja matemaatika apodeiktilises kind- luses ei ole midagi mõistatuslikku. Meie teadmine, et mingi tähelepanek ei saa iialgi ümber lükata propositsiooni `7 + 5 = 12', sõltub lihtsalt sellest, et sümbolilisele väljendile `7 + 5' on sünonüümiks `12' niisamuti, nagu meie teadmine, et iga okulist on silmaarst, sõltub faktist, et sümbol `silmaarst' on sünonüümne `okulistiga'. Ja sama seletus kehtib ka iga muu a priori tõe kohta. Esmapilgul tundub mõistatuslikuna, et need tautoloogiad osu- tuvad teinekord nii üllatavaks, et matemaatikas ja loogikas on võimalik leiutamine ja avastamine. Nagu ütleb Poincar´e: "Kui kõiki väiteid, mida matemaatika esitab, saab üksteisest tuletada formaalloogika abil, ei saa matemaatika kokkuvõttes olla midagi enamat kui tohutu tautoloogia
Kui proovida süno- nüümsust uurida empiiriliselt, näiteks küsitleda inimesi või vaadata vastendust sõnastikes ja erialatekstides, siis pigem mitte. Saari (ibid.) on seda nimetanud mõttelahksuse ainealaseks relevantsuseks: aine on küll sama, kuid keemikutel on ikkagi tarvis vahet teha koostiste mõistesüsteemil ja saamisviiside mõistesüsteemil, mistõttu enamasti sobib konkreetsesse kasutusolukorda vaid üks neist terminitest. Veel näiteid: kuup ja korrapärane kuustahukas või okulist, oftalmoloog ja silmaarst. Mida sellistega sõnastikus või tõlkes teha? Ilmselt sõltub see olukorrast (nt sõnastiku täpsusastmest), aga kindlasti tasuks asuda mingile läbimõeldud ja selgele seisukohale. Ei ole kuigi informatiivne panna sõnastikku kirja, et kaks sõna on sünonüümid ja samas ei ole ka. Mõiste- ja tähendusseosed 81 Lühidalt • Sõnade vahel on tähendusseosed: sünonüümia, ekviva-
annaabi.ee 
