XVI sajandi lõpus või XVII sajandi alguses Hollandis. Kuuldus sellest seadmest jõudis Veneetsias elanud Galileo Galileini, kes 1609. aastal „leiutas“ oma variandi läätsteleskoobist. Läätsteleskoobi esimeses läätses – objektiivis – tekitatakse kaugel asuvast objektist tõeline, vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Teine lääts – okulaar – paigutatakse aga objektiivi fookuskaugusest pisut kaugemale, et objektiivis tekkinud kujutis satuks okulaarile lähemale kui on selle fookuskaugus. Selliselt saavutatakse olukord, et okulaaris tekiks esimeses läätses tekkinud eseme tõelisest kujutisest suurendatud ja (vaadeldava objekti kujutisega) samapidine kujutis. 11 Nii näeme läbi läätsteleskoobi vaadates objektist ümberpööratud kujutist. See ei ole aga probleem, sest ka kõige suurema suurendusega teleskoobi korral jäävad tähtede kujutised
Suuremale nurgale vastab suurem kujutis. Mikroskoop on riist väikeste esemete vaatlemiseks. Mikroskoope võib jaotada optilisteks mikroskoopideks, elektronmikroskoopideks ja teravikmikroskoopideks. Optiline mikroskoop koosneb vähemalt kahest läätsest. Esemepoolset läätse (või läätsede süsteemi) nimetatakse objektiiviks, silmapoolset okulaariks. Mikroskoobi suurendus võrdub objektiivi ja okulaari suurenduste korrutisega. Suurendused on märgitud nii objektiivile kui okulaarile, näiteks: 10 x. Optiliste mikroskoopidega võib saada suurendusi kuni 2000 korda ja eristada detaile, mille mõõtmed on suuremad kui 200 nm. Väiksemate detailide vaatamist segab valguse difraktsioon. Sellepärast kasutatakse suuremate suurenduste ja parema lahutusvõime saamiseks teist tüüpi mikroskoope. Elektronmikroskoobid annavad suurendusi kuni 200 000 korda. Nendes kasutatakse valguse asemel elektronide kimpe (elektronkiiri), millele vastav lainepikkus on palju
annaabi.ee 
