Lepa "käbi" kujutab endast tegelikult vanaks elanud õisikut - emasurba, kes peale kevadist isasurvalt saabunud õietolmu külastust on seemned suureks kasvatanud ja laia ilma saatnud. Algselt pehmed rohekad viljakattesoomused on nüüdseks puitunud ning tumepruunid. Kevadel püüavad kõigepealt pilku okste tippudes välja venivad ja lõdvaks muutuvad isasurvad, mille soomuste vahelt ilmuvad nähtavale kollased tolmukapead. Avanevad ka külgmistel oksakestel paiknevad emasurvad. Algab tolmlemine.Veidi hiljem märkame esimest rohelust puuvõras puhkevad värsked lehed. Esialgu on need kortsus ja kleepuvad, ajapikku aga silenevad ning kleepuvus kaob. Suveks on lepale tekkinud hulk manulisi: nii neid, kes lasevad hea maitsta tema lehtedel, kui ka neid, kes teda kahjuritest puhastavad.Sügisel võib kaskedel ja nende all võib näha juba rohkesti kollast ning vahtrate lehestikus on värvikaid laike. Lepapuu aga ei kiirusta - lehed kõik
Putuktoidulise linnuna aitab rasvatihane putukaid hävitades hoida looduslikku tasakaalu. Tema poolt massiliselt söödavate putukate hulgas on valdavalt majanduslikult kahjulikud liigid: mähkurid, lutikad ja lehetäid. Rasvatihane on looduskaitse all. Musttihane Musttihane on üks meie väiksemaid tihaseid. Looduses tunneb ta hästi ära laia valge kuklalaigu järgi. Eluviisilt sarnaneb musttihane teiste tihastega: on niisama vilgas ja ripub tihti oksakestel pea ja selg allapoole. Eriti eelistab ta tegutseda kuuskede oksastikus. Väljaspool pesitsusaega on ta kõige seltsivam tihane, kes sügisel moodustab vahel isegi tuhandepealisi parvi. Putukate kõrval toitub ta olulisel määral ka oksapuude seemneist, mida kogub koorepiludesse tagavaraks. Eestis on musttihane levinud ebaühtlaselt ning teda võib kohata suvel kui ka talvel. Pesitsemiskohaks on kuusikud või segametsad. Talveks meile jäänud musttihased tegutsevad oksas- ja
annaabi.ee 
