Taimeökoloogiline printsiip on tähtsaim taimmaterjali valikul. Valitakse sobivaimad taimeliigid kavandatavale alale. Geobotaanilise printsiibiga arvestatakse looduslike kooslustega sobivust. Kuidas nad üksteisele mõjuvad soodustades, pärssides või olles neutraalsed. Süstemaatilise printsiibi kasutamisel valitakse ühiseid iseloomuomadusi omavad taimed. Vormiprintsiibi puhul on määravad taimmaterjali dekoratiivsed omadused võra ja tüve värvus, vorm, tekstuur ja lehestik, oksagraafika, õite värvus, lehtede värvus jne. Sageli kasutatakse taimekompositsioonide loomisel üldiseid eeskujusid või otsitakse näiteid olemasolevatest loodusmaastikest. Taimekompositsiooni osadeks vabakujulisel lahendusel on massiiv, salu, grupp, solitäär ning lillepeenrad. Massiiv on suurem lausaline, ühe või mitmeliigiline istutus. Masiivid loovad head raamid ülejäänud kujundusele. Domineerivaks liigiks on harilikult lehtpuuliik. Salu on
võimalikud mõõtmed, ealisus jne) · nii kavandatavate kui olemasolevate taimede morfoloogia ja fenoloogiaga Jättes loetelus mõne teguri arvestamata, võib juhtuda, et kavandatu ei saa kunagi seda ilmet, mida kujundaja oma vaimusilmas ning paberil ette kujutas. Taimede põhilisteks kujunduslikeks karakteristikuteks on:lehestiku(okastiku) värvus, õite ja viljade värvus, oksastiku ning tüve(võrsete) värvus, oksagraafika(rohttaimedel leherosett jne), võra kuju, lehestiku faktuur(lehtede suurus, paiknemine võrsel ning kuju) Taimmaterjal jaguneb põhimõtteliselt heitlehelisteks ja igihaljasteks taimedeks. Kujunduses on mõlemal teatav eripära kasutamises. Okaspuud ja igihaljad taimed püsivad tänu võra värvusele ja kujule stabiliseerivad ja lisavad kompositsiooni staatilisust sellepärast kasutatakse neid sageli fooni, vaate raami või kompositsioonitsentrina
annaabi.ee 
