Peeter Vettik Valgejänes Referaat Juhendaja: Katrin Lekk Pärnu 2012 Lühitutvustus Valgejänes on suurepäraselt kohastunud eluks kõlmades põhjapoolsetes mäestikupiirkondades. Ta talub koguni miinus neljakümne kraadini küündivat pakast. Valgejänes asustab üsna erinevaid biotüüpe arktilisest tundrast ja põhjapoolsetest okaspuumetsadest (taigast) kuni kõrgete mägedeni, kus ta viibib metsapiirist kõrgemal. Paljudes kohtades on tema käsutuses vähe varjepaiku ning seetõttu on ta suurema osa aastast jäise tuule ja vihma meelevallas. Eluviis Valgejänes veedab suurema osa oma elust erakuna. Talve saabudes hakkavad jänesed Arktikas suurematesse karjadesse kogunema, mis tagab neile kiskjate eest parema kaitse. Hädaohu korral paneb kogu kari erinevatesse suundadesse plehku,
oma rahalise väärtuse tunduvalt pikemat aega, kui on kokkulepitud raievanus (männi puhul keskmiselt sada aastat), ning raiet võib seega õigustada vaid sama või veelgi suurema tulutootlusega metsapõlve rajamine [10]. Mida tähendab aga rahalises mõttes okaspuualade iseeneslik uuenemine lehtpuuga, seda näitab veenvalt joonis 8. Lihtsast aritmeetikast hoolimata kuuldub aina sagedamini väljaütlemisi, mis õigustavad tegemata tööd metsade sihipärasel taastamisel [5]. Erinevalt okaspuumetsadest langeb lehtpuumetsade põhiline tekkeaeg kolhooside loomise aastatele (joonis 6), kuid lühemaealisuse ja seega ka madalama raievanuse tõttu on siingi probleem, kuidas planeerida raieid nii, et sajandi keskel toimunud järsud muutused maakasutuses ei kanduks niisama tugevalt edasi metsandusse. See tähendab, et teatud tasakaalu saaks hoida haaba ja halli leppa praegu rohkem raiudes, mõne aastakümne pärast jõuab kask järele siis suureneks kasepuidu kasutus. Ent turul on omad
vähem põlevat materjali alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad, samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus. Tegelik tuleoht looduses ei lange periooditi kokku metsa tuleohuklassiga. Kevadel kuu kuni poolteist peale lume sulamist on kuiva kuluheinaga lehtpuumetsad isegi tuleohtlikumad okaspuumetsadest. Sama on pikkade põuaperioodide ajal. Põua ajal täiesti tule eest kaitstud metsi ei olegi, mõningane erinevus on vaid tule iseloomus. Metsa bioloogilistest iseärasustest isegi enam avaldavad metsa tuleohule mõju metsa paiknevus ja külastatavus. Selgelt on suurem tuleoht asulate ja linnade lähistes metsades, kus palju inimesi käib metsas ja kus on ka suurem oht mujalt (maanteedelt, kulupõletamisest, kodustest lõketest jms) tule metsa pääsuks.
annaabi.ee 
