Varrega kinnitub loom substraadile. Vars koosneb üksteise otsas asetsevatest lubiplaatidest ning varred on ühtlasi levinud fossiilideks lubjakivides [4]. Veel üheks silmapaistvaks osaks paljudel meriliiliatel on pikad varre alaosast väljaulatuvad osad - risoidid. Ilma varreta krinoididel on risoidid karika alumises osas suu vastas ja loom kasutab neid pinnasele kinnitumiseks. Varrega meriliiliate risoidid laienduvad varre alaosas ja loom kasutab neid pinnasele kinnitumiseks. Okasnahksetele omased kaltsiitsed plaadid moodustavad välise skeleti, millel on toese- ja kaitsefunktsioon [4]. Kalana lagerstätte Meriliiliad on erakordselt hästi säilinud Kalana karjääris, kus nende fragmente avaneb Raikküla lademe Jõgeva kihtides [6]. Peale meriliiliafossiilide on Kalana karjäärist leitud ka kaltsifitseerumata vetikafossiile, graptolliite, skolekodonte ehk hulkharjasusse, sammalloomasid, käsnu, tigusid, karpvähilisi ja brahhiopoode [7]
Termiitidel on neid kümneid liike. Termiidid kasvatavad ka oma pesas toiduks seeni. Allaneelatud seentes sisalduvad ained aitavad samuti tselluloosi lõhustada. Pilt: Termiidipesa ja puidust toituvad termiidid. Enamikul loomadel on kahe avaga seedesüsteem Keerukamad loomad seedivad toidu torutaolises seedesüsteemis. Toit siseneb kehasse suu kaudu ja seedumata toiduosad väljuvad päraku kaudu. Ühesuunaline seedesüsteem on omane ümar- ja rõngussidele, limustele, lülijalgsetele, okasnahksetele ja selgroogsetele. Sel seedesüsteemil on spetsialiseerunud piirkonnad, nt magu ja sooled, ning toidu järkjärguline seedimine ja lõhustumissaaduste imendumine toimub seedekanali eri osades. Toit liigub vaid ühes suunas ning seetõttu toitja seedimatud toidujäägid ei segune. Nii on seedimine ja imendumine tõhusam ning toit ei pea ka olema lõplikult seeditud, enne kui loom uuesti süüa saab. Kõik loomad ei peagi seedima
annaabi.ee 
