elementide vahel: põhitasand(tool), ülatasand(mööbel), alamtasand(tugitool). Põhitähendus- invariantne kõigil kasutusjuhtudel, rõhutab viitesuhet tähistaja ja tähistatava vahel. Tähendusvarjund-lisab mingi nüansi kas konteksti või tähendusnihke tõttu. Konnotatsioonid-väljendavad hinnanguid, suhtumist, tundevarjundeid. Usuaal e.tavatähendus- püsiv mistahes kontekstis, võrreldav põhitähendusega. Okasionaal e.juhutähendus- kõrvalekalle tavatähendusest, markeeritud nagu konnotatsioonidki. Konnotatsioon on püsiv, juhutähendus mitte. Otsene tähendus- denotatiivne. Ülekantud tähendus- metafooriline ja metonüümilne. Tähendusmuutuste põhjused- keelelised, ajaloolised, sotsiaalsed, psüühilised, tähenduslaenud. Polüseemia-suhe ühe ja sama sõna eri tähenduste vahel(ühel sõnal on mitu üksteisega seotud tähendust)
lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus `hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem `vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl `klaasist tehispärl'. Okasionaal-ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt klaaspärl suur vihmapiisk'. 5) Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna kiik tähendab mis tahes seostes `kiikumisvahend' ning sääsk on `teatav putukas'
annaabi.ee 
