Riinu Ansper, 12a Retsensioon Romantika-romantika... Reedel, 15. oktoobril käisin Ajamaja galeriis kiikamas Maris Ojasuu fotonäitust. Ojasuule on fotokunst nii töö kui ka hobi. Vabal ajal pildistab neiu situatsioone, mis teda inspireerivad. Tema motoks ongi see, et tõelist kunsti saab teha vaid kire ja armastusega. Näitusel pole ühest pealkirja, mis on üsna mõistetav, kuna käsitletavad teemad on üsna erinevad. Näituse 3 põhiteemat on kenasti jaotatud ka kolmele eri korrusele. Tervikuks saab pildikogu tänu üldise meeleolu ühtsusele. Nimelt on näitus sügisõhtu sumedusele sarnanevalt
Retsensioon Käisin vaatamas Maris Ojasuu fotonäitust Ajamajas, mis on avatud 28. septembrist kuni 15. detsembrini. Näituse autorile on fotograafia nii töö kui ka hobi. Tööd olid jaotatud kolmeks, igal korrusel erinev teema. Esimene korrus oli pühendatud balletile, teine maastikule ning kolmas portreedele. Pildistamisel oli kasutatud erinevaid "tehnikaid", näiteks ava liiga kaua lahti hoitud, säri liiga madalale sätitud jms. Esines ka fotomanipulatsioone.
19.saj uurisidki põhiliselt baltisakslased, kes uurisid tegelikult oma sugulust, aga puutusid kokku ka kohanimedega. Nad püüdsid ka vere-lõpulisi kohanimesid seletada. Mihkel Veske uuris vere-lõpulisi kohanimesid ja Jakob Hurt uuris ne-lõpulisi sõnu (sh kohanimed). Taani hindamisraamat köitis uurijaid algusest peale. See märgati 19.saj kui üht Eesti vanimat allikat kohanimede kohta. Seda uurisid Eisen, Schnellmann. Heikki Ojasuu võttis oma nimeuurimustes juttu ka Eesti kohanimed, mis Soome kohanimedega haakusid, nt Pärnu, Jägala, Järvamaa. Lauri Kettunen hakkas kirjutama kohanimedest 20.saj alguses. Tema suurim töö oli 1955 ilmunud „Eesti kohanimede etümoloogia“. See on tänini ainus nimeliselt kõiki Eesti kohanimesid haarav uurimus. Ta tugines Eiseni materjalile, mis kahjuks oli vigane, mistõttu on teinekord tema järeldused ka vigased.
annaabi.ee 
