Mis sa vabised? Kas sa praegu saboteerid minu sõnavõttu fašistlike eestlaste hävitamisest? NAINE Ei, jumala pärast, ma… NIKOLAI Kelle pärast? NAINE Ta oligi selle ära teeninud. LUMI Jumal või? EMA Ei, tütar, no mis ta pipardab, ammu oleks aeg mees leida. NIKOLAI Vabandust, aga mina sedasi naist ei püüa. Ma tahan, et ta armastaks mind. EMA Kas sa armastad teda? 23 Tüdruk ei liiguta oimugi NIKOLAI Vaikimine, nagu ütles Cicero ja Caesar ja Stalin, on ilmselt nõusoleku puudumine. Kurat, ma läksin vist segi, on korras. Jah. Kõik on kombes. EMA Miralda, kas… NIKOLAI Elab, elab. Muide, ma armastan teda. MADONNA Kõrvarõngas! Otsib seda NIKOLAI Niipalju siis valimistest. MEES No see oli nüüd küll väga põhjalik… NIKOLAI Järgmisena on meie programmis kino. Nii, kino! Film Propagandasse siginevad sisse mahalaskmisstseenid Nikolai laseb filmimehe maha NIKOLAI Film läbi
Uks on kindel: rahva seas polnud ühtki inimest, kellele see kokkusattumine kuidagi selgelt silmade ette oleks kerkinud. Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus siit. Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju. Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks», mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud. See säilib käsiraudade näol veel väga kindlalt meie haritud heasüdamliku ja inimliku rahva seas (kui sunnitöö ja giljotiin arvest välja jätta). 218
Võib-olla, kui me peame neid kinni, kuni nad on välja lunastatud, siis see tähendab seda, et me peame neid kinni, kuni nad on surnud.» «Noh, see võib-olla on juba sinnapoole. Nii see ehk on. Miks sa ei võinud seda enne öelda? Hoiame neid, kuni surm nad lunastab. Küll neid koguneb aga sus hirmus hulk! Söövad meil kõik ära ja katsuvad aina putku panna.» «Ara räägi tühja, Ben Rogers. Kuidas nad saavad putku panna, kui vaht on juures, kes on valmis neid maha laskma, kui nad oimugi liigutavad?» «Vaht? Noh, see on küll tore. Siis peab keegi öö otsa üleval istuma ega saa üldse magada; et aga neid valvata. Ma arvan, et see on lollus. Miks ei või mõni kaigast võtta ja neid lunastada kohe, kui nad tulevad?» «Sest et raamatutes pole nii, -- sellepärast. Ben Rogers, kas tahad asja korralikult ajada või mitte, -- seda ma küsin. Arvad sa, et need, kes raamatuid kirjutavad, ei tea, kuidas asju aetakse? Arvad sa, et s i n a võid neid õpetada? Mitte põrmugi
,,Sic transit gloria mundi," lausus Slopasev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama. ,,Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni. Siis tõuseb hirmus kisa, hirmus müra ja, kui siis uks viimaks lahti läheb, lamate teie, Aleksander Matvejits, põrandal ja ei liiguta oimugi. Ning puru ja sulgi kõik kohad täis! Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru." ,,See oli see neetud Goethe või Schiller," seletas Slopasev omas toas, ,,muidu oleksin ma tema lömastanud." Ja kui ta klaasi oli tühjendanud, lisas ta naljatades juurde: ,,Hea veel, et oli Goethe või Schiller, aga kui oleks olnud Puskin või Tolstoi, siis oleksin praegu surnud." ,,Jumala eest," oli ka Voitinski nõus, ,,kui Puskin, siis tingimata surnud."
annaabi.ee 
