ometi andis ta selleks (keskaegne inkvisitsioon) õigustuse oma kirjutistega. Samuti pidas peaaegu 20 aastat Augustinus ,,raevukat sõda" pelagianismi vastu. Pelagius oli munk (kas sotlane või iirlane), kes uskus, et kristlane võib elada ilma patuta, milleks ta ei vaja jumalalt muud abi kui õpetust ja Jeesuse Kristuse eeskuju.62 Kaasajal on oikumeenikud küsinud, kas donatistide ja ariaanide tõrjumine oli oikumeeniline tegu?. Vastuseks on see, et tol ajal mõisteti ainult oikumeeniat , mis teostus läbi õpetuse. ,,Niinimetatud hereeterlus oli neil aegadel omamoodi natsionalism või kolkapatriotism".63 Ja jõudes tänapäeva või siis sellele ka eelnevasse aega - ega muutunud ei ole ju midagi. Võib rõõmustada, et vaidlused, väitlused ja tõe otsimised on jätkunud ja saadavad meid ka edaspidi. Ja kuna see väike silmapilk ajaloolisest liikumisest on kirjutatud vaadeldes ,,suuri mõtlejaid", ei näe ma põhjust, miks mitte lõpetada Paul Tillichiga (sündinud 1886a
juba enne toimumas olnud protsesse, välja arvatud Venemaal, õigeusu maades. kuna nõukogude reziim oli väga konservatiivne, säilitasid ka NSVL kirikud konservatiivse hoiaku, liberaliseerumist ei toimu. Traditsioonilised. Tolerantsus väikeste, uute konfessioonide/usundite suhtes on väiksem maades, kus kirik on rahvuslusega seotud. Oikumeeniline areng Nõukogude Liidus! ,,Rahuvõitlus", milleks sai kirikuid ära kasutada, arendas ka oikumeeniat. Organiseeritud religioon Enne kristlust ei olnud religioonide järgijad kogudustesse jaotatud. Religioossed grupid on ajalooliselt pigem erand organiseeritud võisid olla läbiviijad (näiteks kultustes preestrid), aga mitte austajad või kummardajad. Religiooni korrastumine kindlaksmääratud gruppidena Lääne ühiskonnas iseeesestmõistetav. Kogu usuline valdkond on organiseeritud. Kristlus on eksklusiivne, välistab teised religioonid. Kristluse
annaabi.ee 
