91. Naljakas karu-sõit Vanal ajal läinud üks talumees kahe hobusega metsa puid tooma. Ta jätnud ühe hobuse reega niikauaks puudest pisut eemale, et teise hobuse jaoks puid valmis raiuda ja koormat pääle laduda.Metsas kõndinud karu ja õiendanud oma asju. Ta leidnud hobuse tühja reega. Karul tulnud kohe himu hobuse selja künnapuid (seljasooni) välja kiskuma hakata. Roninud ree peale, et niiviisi hobusele ligemale saada ja oma näljahäda kustutada. Aga õnnetuseks ree põhi ei pidanud ja tema jalad vajusid varvade vahelt läbi. Sääl ta siis rabelnud ja kiskunud jalgu välja.Seda aga ei kannatanud hobune, vaid pistnud jooksu. Karu oleks küll nüüd ree päält maha hüpanud, aga ta vaene olnud nelja jalaga ree põhja varvade vahele kõvaste kinni vajunud ja jalad olnud ka maad vastu põlvedest saadik juba katki kistud. Hobune aga kihutanud ilma peatamata edasi, nõnda et lumi aga keend, ega annud sugugi aega vana isandale reelt maha ronida.Mees ei teadnu...
sellal kui piinajad just selle üle vihastudes lasksid käiku kõik oma julmuse tööriistad. Kas valu ei peaks siis võidetama mõistusega, kui teda on võidetud naeruga? (19) Ütle nüüd, mida tahad: nohu ja pidev ägedaloomuline köha, mis seest tükke välja paiskab, ja palavik, mis sisimas märatseb, janu ja eri lülidesse hargnev liigesevalu -- rängem on leek ja piinapink ja hõõguv naast ja tursunud haavadesse vajutatud raud, mis neid uuendab ja süvendab. Kuid mõni pole oianud neidki taludes. Enamgi veel: ta ei palunud. Enamgi veel: ta ei vastanud. Enamgi veel: ta naeris ja naeris kogu hingest. Kas ei hakka sa pärast seda valu üle naerma? (20) "Kuid," öeldakse, "haigus ei lase midagi teha, ta eemaldab mu kõigest kohusetäitmisest." Tervislik seisund peab kinni su keha, mitte aga vaimu. Niisiis ei saa jooksja kasutada jalgu, kingsepp või meistrimees käsi. Kui sa oled harjunud vaimu kasutama, siis võid sisendada, õpetada, kuulata, õppida, küsida, meenutada
Ülemdiakon karjatas: «Neetud!» ja lendas alla. Allolev vihmaveetoru peatas ta. Preester hoidis sellest mõlema käega meeleheitlikult kinni. Kui ta suud tahtis avada, et teist korda karjuda, nägi ta üleval oma pea kohal balustraadi äärel Quasimodo õudset tasu-himu.list nägu. Ta jäi sõnatuks. All avanes kuristik. Maapinnani oli üle kahesaja jala. Ses hirmsas asendis ei lausunud ülemdiakon ainsatki sõna ega oianud ühtki korda. Ta käänles ainult vihmaveetoru ümber, püüdes ennekuulmatu visadusega tagasi balustraadile pääseda. Kuid ta käed libastusid graniidil, jalad kobasid määrdinud seina, ilma et kuhugi kinni oleksid hakanud. Need, kes Jumalaema kiriku torni otsas on käinud, teavad, et otse balustraadi all on kivist rinnak. Just selle karniisi kaldserval rabeleski kõi- 487 gest väest vaene ülemdiakon. Tal oli tegemist längus, mitte püstloodis müüriga.
annaabi.ee 
