puudrit, mille konsistentsi kuulusid toksiline äädikas, eluohtlik arseenik ja pliivalge. Et loomulikum paista maaliti kriitvalge maski peale veresooni jäljendavad sinakad joonekesi. Kuninganna Elizabeth I, kes oli teada-tuntud pliivalge kasutaja, lõi oma koolnuvalge väljanägemisega iluideaali, mida hakati kutsuma "nooruse maskiks". Kuid ülimürgine plii tappis ilualtarile ohvritoojad sammhaaval: esmalt kahjustus lubijumeliste nahk, siis mädanesid hambad ja kiilanes pea ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid rekordkiirusel ja omandasid rauga välimuse mõnekümneaastaselt. Sellegipoolest ei suudetud ekstreemsest iluvahendist enne 17. sajandit loobuda.
surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. Kuninganna Elizabeth I, kes oli teada-tuntud pliivalge kasutaja, lõi oma koolnuvalge väljanägemisega iluideaali, mida hakati kutsuma "nooruse maskiks". Tema kaasaegne Prantsuse kuningas Henri III kujundas oma õukonnas ilumärgiks aga habeme, mida isandad toonisid eri värvi puudritega. Kuid ülimürgine plii tappis ilualtarile ohvritoojad sammhaaval: esmalt kahjustus lubijumeliste nahk, siis mädanesid hambad ja kiilanes pea ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid rekordkiirusel ja omandasid rauga välimuse mõnekümneaastaselt. Sellegipoolest ei suudetud ekstreemsest iluvahendist enne 17. sajandit loobuda. Rokokoostiili õitsenguks 18. sajandi keskpaigas muutus aristokraatidest naiste ja meeste seas ilusünonüümiks kõrgustesse küündivad hiiglaslikud valgeks puuderdatud parukad.
hukkusid lahingus, välgulöögist, surid teatud haigustesse või kes olid ohverdatud; samuti naised, kes surid sünnitamisel.. Nn. Musta ja Valge maa ehk Quetzalcoatli taevas preestrid ja õpetlased. Nn. Vee ja Udu maa ehk Tlaloci taevas - need, kes olid surnud veesurma. Mictlani Pilveriik ehk sügavaim allilm - kõik, kes surid loomulikku surma. Kultus. Preesterkond (tlamacazqui) jagunes vastavalt funktsioonidele. Ohvritoojad preestrid oli eraldi seisus. Ohver. Tavaliselt austati jumalaid tantsu, laulu ja kultusdraamadega, mõnikord ka rituaalse pallimänguga. Levinud oli oma vere ohverdamine sisselõike teel tavaolukorras. Mõnikord ohverdati ka loomi. Tähtsaim ohver oli inimohver - jumalate toit. Massiline sõjavangide ja ka vabatahtlike ohverdamine eriti Huitzilopochtli auks ohvrialtaril. Inimene asetati kiviplaadile, käsist-valust hoiti kinni,
annaabi.ee 
