hävitada. Et jumalatel võitluses jõudu oleks, tuleb neile ohvreid tuua. Braahmanitel olid keerukad ohvrirituaalid. Olulist rolli mängis rituaalne tuli, mida kujutati jumal Agnina. Tulerituaal muutus aja jooksul olulisemaks kui jumalad: usuti, et jumalad ise alluvad Seeeiolekonto tulerituaalide võimule. Samas usuti, et rituaal aitab ka inimestel oma eesmäre saavutada, ja mis peaasi, hingel pärast surma taevasse pääseda. Aja jooksul ohvrirituaali tähtsus siiski vähenes ja selle kõikvõimsuses hakati kahtlema. Selle asemel usuti , et inimese saatuse pärast surma määrab tema eluviis ja teod. Nii kujunes hiljemalt VI sajandiks eKr usk, et inimene ei pääse surma järel taevasse, vaid on sunnitud üha uues ja uues kehas. Kusjuures eelmises elus korda saadetud teod ehk karmamäärab, millisesse kehasse ta sünnib, kui nauditav ja pikk on see elu. Hing võib sündida mitte ainult inimese,
ühekülgseks. Tal on ka katastroof ja taastamine. Seega ei välista ta ka looduse ringkäiku. Ta rõhutab, et situatsioon- katastroof ja sellest väljumine ehk normaalsuse taastumine- on täiesti üldinimlik situatsioon. See mängib rolli kõikjal. Kui ta seondas seda rituaaliga, siis oleks see ohvrirituaal, loomatapmine. Küttimiselt karjakasvatusele ülemineku sümbol, kus karjakasvataja peab sõbraks saanud looma ära tapma. Sellega kaasneb süütunne ja see kajastub ohvrirituaali katasfroofis ja sellele järgneb lunastuse otsimine ehk normaalsuse taastaine.
annaabi.ee 
