spondega ja see sama väljend tähistas hiljem ka lepingut. Choe, mitte vein, vaid muu vedelik. Seda ei kallatud altarile, vaid kalalti spetsiaalsesse avasse või maha. See oli seotud allilmsete jumalatega, juures oli sünge aspeks. Tapaohvrid ehk sphagia, kus loomi ei sööda ära. Neid näiteks põletati ära või tehti midagi muud. Kasutati enne lahingut või pärast surma, suht ektreemohver. Inimohver ei olnud tüüpiline ja vaieldav, kas seda üldse oli. Mõnes Zeusi ohvripaigas oli jutt, et loomadega koos oli ka inimesi, aga see on kaheldav. On olemas ka nö patuoina rituaalohver ehk pharmakos, kus halb aeti linnast välja. Võeti üks süüdimõistetud kurjategija ja nuumati aasta aega teatud toitudega- imes seega kogu halva endasse. Siis ta tiirutati ümber linna ja kihutati minema (ühel korral kirj et tapeti ja põletati). Lokrise neitsid- lugu saab alguse Trooja sõjast, kus Kassandra vägistati mingis templis ära ja lepituseks peab saatma jumalatele neitsisid
Wirku-Acchat austati kui jahiõnne andjat. Seidas (sieidi, ka sihtti ehk hiis) arvati elutsevat seida jumalat või koha haldjat. Seida asupaika, mäge, tundrut, saart, neeme, allika ümbrust või koobast, peeti pühaks. Pühad võisid olla ka metsasalud ja suured seidapuud (kuused, männid, pihlakad). Varasemal ajal oli igal perel koja läheduses oma Äikesele või Päikesele pühendatud seid, hiljem oli külal või mitmel külal ohvripaigas ühine seid. Inimesekujulisi kive peeti eriti pühadeks, teisi kiviseidasid nimetati ,,pühadeks kivideks". Kiviseidad olid tavalisemad ja pühamad kui puujumalad. Kiviseida juurde ehitati lavataoline altar, puuseid võidi ka sellele lavatsile asetada, ümber laoti hulk põhjapõdrasarvi. Seida juurde viiv jalgrada kaunistati suvel kase-, talvel okaspuuokstega. Väikesi kiviseidasid võidi põdrasaaniga rännakule kaasa võtta. Puuseidad asetsesid
annaabi.ee 
