huvides, kuhu ta kuulub loomad hoidvat populatsiooni suurust sellisel tasemel, mis vastab saadaolevale toiduhulgale. looduslik valik toimib mitte niivõrd isendeile, vaid eelkõige loomarühmadele (nt. liikidele), need rühmad, mille liikmed ohverdavad oma egoistlikud huvid rühma kui terviku huvides, on suhteliselt edukamad Teised aga (G. Williams, D. Lack jt.) kritiseerisid neid seisukohti: oletagem, et rühm koosneb ohvrimeelsetest isenditest, kes piiravad oma sigimist, et kogu rühmale jätkuks toitu mis juhtuks, kui rühma satub egoistlik indiviid, kes nii ei käitu? tema sigimisedukus oleks keskmiselt kõrgem, mistõttu peagi leviksid tema "egoistlikud" geenid üle kogu populatsiooni peagi koosneks rühm egoistidest, kuigi rühma heaolu kannataks Tänapäevane seisukoht: looduslik valik toimib eelkõige siiski isenditele valik soosib isendeid, kes suudavad jätta rohkem järglasi kui teised indiviidid (st
seltsingutesse koondumine võimaldavat isendeil hinnata kogupopulatsiooni suurust; ühiselulised putukad loobuvat täielikult sigimisest oma rühma heaks jne. Peale Wynne-Edwardsi raamatu ilmumist sattus aga rühmavaliku teooria tolleaegsete juhtivate evolutsionistide (G. Williams, D. Lack jt) kriitika alla, kes näitasid veenvalt, et Wynne-Edwardsi teooria ei pea paika. Kriitikute peamine argumentatsioon seisnes lühidalt järgmises: oletagem, et rühm tõepoolest koosneb ohvrimeelsetest isenditest, kes piiravad oma sigimist, et toitu jätkuks kogu rühmale, mis juhtuks aga siis, kui rühma satuks (nt juhusliku mutatsiooni või immigratsiooni tõttu) egoistlik indiviid, kes enda sigimist ei piira? Tema sigimisedukus oleks teiste omast kõrgem ja peagi moodustaksid populatsioonist enamiku selle isendi arvukad järglased, kes kannaksid endas“egoismi geene”. Peagi koosneks kogu rühm valdavalt egoistidest, isegi kui
annaabi.ee 
