võimalus talupoegade elus. Vennastekogudusi on hinnatud kui esimest vaimset liikumist talupoegade hulgas, mille kandjaks oli nende eneste usaldusmeeste organisatsioon. Nende tegevus tõi esile kirjamehi, kes tegelesid tõlkimisega ja kirjutasid ka algupäraseid tekste, mis levisid kogudustes käsikirjadena. Vennastekoguduste negatiivseks jooneks on Eesti kultuuriloo seisukohalt peetud liikumises esinenud vaenulikkust nii endise rahvausu (ohvrikohtade hävitamine) kui ka ilmaliku elu vastu üldse, kaasa arvatud rahvakultuuri ilmingud. Põlguse ja keeldude alla sattusid rahvalaulud ja muusika, rääkimata rahvatantsust, otsene hävitamine sai osaks rahvariietele ja ehetele, torupillidele ja kanneldele. Hernhuutlik kirjasõna Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, koguduseliikmete vastastikusele
aruanded. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele. Vennastekoguduse koosolekud tõstsid esile ka küsimuste arutelu mõisnike vastu ja rahvarahutusi. Vennastekogudus võitles rahvausundi vastu, hävitati rohkelt paganlikke ja katolismi ajast pärinevaid pühapaiku, vennastekogudusega liitunud J.Chr. Quandt jätkas fanaatiliselt oma rünnakuid muistsete ohvrikohtade ja nende kasutamise vastu. Samuti püüti keelustada rahvalikke lustikombeid. Kõige esimeseks hernhuutliku erikirjanduse soetajaks Eestis kujunes Urvaste pastor Johann Christian Quandt, raugevast pietismist vennastekogudusse suundnunud,organiseeris Urvastes 1741. aastal korrapärase vennastekoguduse, mis oli üheks esimeseks Eestis. Hakkas jutlustama hernhuutlikus laadis ja eesti keelde tõlkima vennastekoguduse laule. 1741. aastal andis välja lõuna-eesti-keelse
annaabi.ee 
