Järgmine aasta tõi kaasa alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri aumärkide ,,raudse komplekti" ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga ,,Vapruse eest". Vene armees teenimise ajal säilitas mees tiheda kontakti kodumaaga. Teda huvitas Eesti poliitiline areng ning selle huvi rahuldamiseks jälgis ta palju lehti. Taolised jooned iseloomusatvad enamikku vähemusrahvusest ohvitsere. Vene ohvitserkorpus elas samal ajal üldiselt lahus rahvast ja poliitikast, millega suuresti seletub keiserliku ohvitserkonna abitus revolutsiooni puhkemisel. Veebruarirevolutsioonile järgnenud perioodil asuti looma Eesti rahvuslikku väge, kuhu oli tarvis kaardiohvitseridest juhte. Kõrgema sõjaväelise haridusega oli vaid tosin eestlast. Viimaste hulgast tuli valida Eesti diviisi juhtkond. 23. detsembril 1917 asus Eesti diviisi juhtima alampolkovnik Johan Laidoner
Eesti laskurkorpus " 27.000 mehest surnute ja haavatutena 13.000.See arv sisaldab aga mitte-eestlasi ja venemaa-eestlasi , keda korpuse koosseisus oli ligi pool. Üle tuhande inimese jäi 1940/41 kaduma . Aastane kogukaotus küünib seega 60.000 inimeseni , lisaks 25.000 , kes 1941 ise Venemaale põgenesid .Neist 60.000 hukkus enne sõja lõppu vähemalt pool . Soome kaotas Talvesõjas 23.000 inimest surnute ja kadunutena . Okupatsiooni ohvriks langes ka Eesti sõjavägi ja eriti ohvitserkorpus , kel ei lastud täita oma vannet . Enne sõja puhkemist mõrvati ja arreteeriti ning valdavalt suretati vangilaagreis 800 Eesti kaadriohvitseri ehk umbes pooled . Eesti sõjavägi , kus 1940.a.juunis oli 16.800 meest , muudeti "22.territoriaal-laskurkorpuseks" , mis sõja alguseks täiesti venestati ( jäi 9000 endist Eesti sõjaväelast 20.000 venelase vastu ) . Tuhanded mehed põgenesid korpusest , kui see sõja puhkedes Venemaale viidi
annaabi.ee 
